Alustasite Tartus toimunud jätkusuutlikkuse konverentsil oma ettekannet mõttega, et maailm on teie silmis katki. Mida te silmas peate?

Kirjeldan maailma katkisena ökoloogia ja keskkonna seisukohast: sellest annavad tunnistust praegu vägagi ilmseks saavad üleilmsed muutused. Ühtlasi elan USA-s, kus ees seisavad väga keerulised valimised. Niisiis arvan, et meie ühiskondlikud struktuurid ja poliitika on mitmel moel hädas ja ilmselt katki. Katkise maailma mõtteviisist rääkides kirjeldan just seda kogemust.

Kuigi mõte katkisest maailmast võib kõlada väga sünge ja depressiivsena, siis mina tegelikult seda nii ei näe. Pigem on see minu jaoks üleskutse tegutseda ja töötada koos probleemide kallal, mida me väga ilmselgelt jagame.

Ma ei tea, kas seda on õige heaks nimetada, aga üks potentsiaalselt hea asi meie üleilmsete katsumuste ulatuse juures on, et need on selgelt jagatud mured. Need mõjutavad kõiksugu inimesi eri paigus. Samas on erinevad nii nende hädade mõju inimestele kui ka inimeste võimekus neid hädasid hallata. Paljud asjad, mis on maailmas katki, nõuavad meilt niisiis selgelt koostööd: väikestes rühmades, suuremates rühmades ja üleilmsel skaalal.

Pühendasite oma ettekandest kolmandiku tehnoloogiale, sealhulgas iPhone'i jalajäljele ja e-prahile. Mind jäi kummitama slaid Bangladeshis e-prahti käitlevate töötajate tervisest: kuidas mitmel neist tekkisid vanade emaplaatide katsumisest nahale mustad põletusjäljed, nende nägemine halvenes ja nad said mürgitusi. Nagu ise ettekandes retooriliselt küsisite: kas asjade parandamine on ikka alati eetiline? 

Eetika võib tõesti olla keeruline. Tahan vältida olukorda, kus mina või keegi teine väidab, et parandamine on alati automaatselt hea. 

Minu üldine hoiak parandamise suhtes on iseenesest väga soosiv. Nimelt usun, et parandamisega on valdavalt tegeletud liiga vähe ja meie väljakujunenud majanduste korraldamise viisis on seda liiga vähe toetatud. Ühtlasi arvan, et määratleme praegu töö väärtust isegi valdkondade sees viisil, mis kipub alaväärtustama ja alatasustama parandustööd tegevaid inimesi. See kehtib näiteks ehitussektori kohta, kus kõige vähem teenivad tavaliselt hooldustöölised ehk need, kes asju parandavad ja töökorras hoiavad. Samal ajal pälvivad arhitektid ja disainerid kõigilt armastust, imetlust ja paremat tasu. 

Võib-olla on see põhjendatud. Tegu on ikkagi innovaatoritega.

Jah, inimestega, keda me tunnustame kui innovaatoreid. Kujutame ette, et ehitise juures on kõige olulisem asi selle disain, mitte ehitis selle elutsükli jooksul. See on teine põhjus, miks ma üldiselt parandamist toetan.

Teisalt toimub parandamine eri tasanditel. Sageli võib juhtuda, et kohaliku tasandi parandustegevused ei pruugi olla pikas plaanis meie üleilmse ühisprojekti huvides. Võtame näiteks naftaplatvormid: nende hoolduse ja parandamisega tegelevad suured tööliste rühmad. Teatud tasandil on see oluline asi, mille väärtust tasub märgata, sest need töötajad on oma organisatsiooni sees alaväärtustatud.

Ometi üleüldine projekt, milles naftaplatvormid osalevad, pole minu arvates kooskõlas planeedi pikaajaliste huvidega. See on näide olukorrast, kus parandamine pole alati hea asi.

Kordasite oma ettekandes, kuidas tehisaru areng ja inimeste üha kasvav nõudlus uute nutividinate järele viivad näiteks liitiumi, nikli ja koobalti niigi suure nõudluse üles. Ehkki vanade seadmete käitlemine ei pruugi olla kõige tervislikum tegevus, siis kas otsalõppevate maavarade valguses ei vääri parandamismäng siiski küünlaid?

Näiteks iPhone'ile mõeldes tekib 80 protsenti selle keskkonnamõjust tootmisel. Uurijad teevad vahet tootmise ja kasutusega seotud süsiniku vahel. Neist esimene tähendab mingi eseme tootmiseks ja teine eseme pidevaks käitamiseks kulunud süsiniku hulka.

Niisiis, kui 80 protsenti telefoni kasutamisega seotud süsinikust kasutatakse selle tootmishetkel, on parim võimalik teguviis mitte uut n-ö jätkusuutlikumat telefoni osta. Hoia oma vana telefoni töökorras. See on alati parem valik.

Huvitaval kombel on ka mõne kestlikuma majanduse sõnum: osta uusi jätkusuutlikumaid asju. Enamasti ei peaks sa üldse uusi asju ostma. Sa peaksid kulutama aega ja raha hoopis oma vanade asjade töökorras hoidmisele.

Me ju ei saa neid praegu ise töökorras hoida. Need on juba disainitud parandamatuteks. Mida me siis tegema peaksime? Kas lahendus peitub näiteks väikestes sõltumatutes paranduskogukondades, kes teie slaididelt läbi vilksasid?

Jah, on kogukondi, kes seda tööd teevad. On mõned parandusettevõtted, kes on otseselt või kaudselt seotud vaid ühe firma ehk Apple'iga. Teisalt leidub ettevõtteid, kes on üritanud parandamise vallas konkureerida. 

Näiteks kirjeldab Hollandist pärit firma nimega Fairphone oma toodet kui maailma kõige eetilisemat ja parandatavat nutitelefoni. Nemad pühendavad kõvasti aega ressursihangete planeerimisele. Nii tagavad nad, et nende mineraalid tuleksid parematest allikatest.

Nad on disaininud oma telefoni nii, et kõike saaks ise koost lahti võtta. Ära kaob iPhone'ile omane liimi-ja-kruvide probleem, kus õiged varuosad on ainult tootja käes. Mul on samuti taskus iPhone: kui see avada, on seal lisaks eriliimile erikruvid, mille eemaldamiseks oleks mul vaja erilisi tööriistu. Fairphone'i saab seevastu avada tavalise kruvikeerajaga. Seega leidub ettevõtteid, kes püüavad parandatavuse vallas konkureerida, aga nende turuosa on tühine. 

Siiski ütleksin, et parim valik on oma vana telefon ära parandada. Selle saab viia spetsialiseerunud iseseisvatesse parandustöökodadesse – seal, kus seadus niisugustel töökodadel tegutseda lubab.

Rääkisin ettekandes parandamisõiguse seadusandlusest. Sellel on kaks sihtmärki. Üks sihtrühm on inimesed, kes tahavad oma telefone parandada. Ilmselt aga palju suurem ja olulisem sihtrühm ongi sõltumatud parandustöötajad. Varem oli parandamine linnamajanduse oluline osa: linnas leidus kohalik parandustöökoda igale suuremale seadmele. Parandamisõigust toetavad seadused aitavad seega jätkusuutlikkusele kaasa osalt seeläbi, et võimaldavad inimestel asju omal käel parandada. Suurem mõju tuleb just kohalike parandusmajanduste uuesti käima lükkamise näol.

Milline on seis sellise seadusandlusega praegu?

Eri paikades on olukord erinev. New Yorgis võtsime mõned aastad tagasi vastu USA esimese õiglase parandamise seaduse. Hiljem on vastu võetud sarnaseid seadusi Californias, Washingtonis ja Minnesotas. Veel paljudes osariikides on sellised seadused väljatöötamisel.

Euroopa Liidus on selles osas päris hea seadusandlus ja regulatsioonid. Prantsusmaal on üsna progressiivne tootja jätkuva vastutuse seadus: mitte ainult tehnoloogiasektoris, vaid laiemalt. Tootja jätkuv vastutus sätestab, et asju tootvad firmad peaksid vastutama oma toote pikaajaliste tagajärgede eest. Näiteks kui müüd tarbijale uue toote, lubad müügihetkest alates tagada, et selle varuosad, skeemid ja tööriistad oleksid saadaval vähemalt viis aastat. See lahendab olukorra, kus ettevõte valmistab röstri või kohvimasina ja aasta hiljem juba ütleb: "Oi, vabandust, sellele me enam varuosi ei tooda".

Oleme ju praegu paljuski sellises olukorras.

Jah, see on praegune olukord. Pilt on parem paigus, kus seadus toetab parandamist rohkem. Niisiis leian, et seaduse- ja poliitikamuutus on siin oluline osa. Teine oluline osa on muidugi üldine kultuur. Avalik teavitustöö on oluline, et inimesed hakkaksid parandamist väärtustama ja parandaksid oma asju teisiti.

Rääkisite ka lootusest, mida te ise ei käsitle tundena. Mida lootus teie jaoks tähendab?

Arvan, et lootus on praktika. Lootus on eluviis. Nagu ettekandes märkisin, on lootus asjadega koos elamise viis. Leian, et äärmuslikult tarbimiskeskne ja individualistlik ühiskond jääb sellise tähendusliku lootuse leidmise ja harrastamisega hätta. Minu arvates on see väga oluline, sest lootuse mõistmine praktikana tähendab ühtlasi, et see on miski, mida saab õpetada ja milles saab osaleda. Selle toel saab asju ehitada ja edendada. Ühtlasi tähendab see, et lootus on orienteeritud tegevusele. 

Ühe punktina tahtsin rõhutada tegutsemist. Kui tegelen näiteks oma telefoni parandamisega, tekib kohe küsimus selle teguviisi jätkusuutlikkusest. Võib-olla ennetan selle telefoni jõudmist e-prahi voogu? Võib-olla pisut ka kaevandamist, sest mulle pole vaja uut telefoni ehitada? Ühtlasi loon parandades oma telefoniga teistsugust suhet: mõistan nüüd seda telefoni teistmoodi. Tõenäoliselt tähendab see nüüd mulle rohkem.  

See on üks teema, mis tuleb jutuks, kui rääkida näiteks paranduskohvikutes osalevate inimestega: muu hulgas loovad nad oma materiaalse esemega tähendusrikkama suhte.

IKEA müüb selle efekti abil mööblit. Kui mööblitüki ise kokku paned, väärtustad seda rohkem...

Kahtlen küll, et see on IKEA eesmärk (naerab), aga arvan, et see peab paika. Mina ise pole küll nokitsemises väga hea, kaotan kõik kruvid ära ja lähen närvi, ent väärtustan ise tehtut rohkem. 

Võib-olla seostub see ka tarbimise pikaajalise mahuga. Kui hakkan mõtlema mind ümbritsevate asjade maailmast kui asjadest, millega mul võivad olla suhted, siis võib-olla panustan rohkem aega, raha ja energiat väiksema hulga esemete eest hoolitsemisse, millega mul on sügavam suhe. Võib-olla toimib parandamine mõneti kiirmoe tarbijamentaliteedi vastu?

Minu jaoks oli üks meeldejäävamaid mõtteid, et me ei märka asju enne, kui need katki lähevad. Palun avage seda seisukohta lähemalt.

See mõte pärineb akadeemilistest taristu-uuringutest. Seal on kuulus tsitaat: "Taristu osad jäävad nähtamatuks, kuni need töötamast lakkavad." See tähendab, et me ei mõtle töötavatest asjadest. Võtame näiteks bussid. Kui sul on usaldusväärne transpordisüsteem ja sa kasutad seda iga päev, siis sa ei mõtle sellest... kuni buss ei tule ja ootad seda kümme minutit. Asjad, tehnoloogiad ja taristud on samamoodi töötamast lakkamiseni nähtamatud. 

See omadus on ühtlasi seotud mõttega, millest ma nii palju ei rääkinud, aga akadeemilises keeles võime sellest mõelda kui parandamise epistemoloogilistest seisukohast. Epistemoloogia seisukoht tähendab siinkohal, et maailma kindlas punktis toimetavatel inimestel on kindel arusaam teatud nende ümber toimuvatest asjadest. Niisiis inimesed, kes tegelevad parandamisega, võivad pakkuda tehnoloogiatele vaatenurka, mida tavalisel tarbijal või tavalisel firma ärijuhil pole.

Samas mõte, et asjad on katkiminekuni nähtamatud, on minu meelest samuti lootusrikas.

Kuna tõite ka selle vastanduse oma ettekandes sisse, siis kas innovatsioon ja parandamine on teineteist välistavad kategooriad või saavad need käsikäes eksisteerida?

Ma arvan, et need peavad koos eksisteerima. Lood, mida tehnoloogiast räägime, kipuvad neid kategooriaid lahutama. Osa meie praktikaid ja struktuure kipub neid samuti lahus hoidma. 

Ometi arvan, et mistahes tähenduslik innovatsioonilugu, mis suudab vastu seista meie ees praegu terendavatele katsumustele, peab tegema ruumi parandusele ja hooldusele kui selle loo tuumale. Kõik ei saa seisneda üksnes uute asjade tegemises. Oleme seda teinud väga pikka aega ja vaadake, kuhu me jõudnud oleme.

Kas oma telefoni parandamine on ka natuke omamoodi innovatsioon?

See on tegevusena loominguline, oskuslik ja väärtuslik. Kui innovatsiooni kategooria saaks venitada nii laiaks ja sügavaks, et parandamine sinna sisse mahuks, oleks see imeline. Praegu kipume innovatsiooni määratlema minu arvates väga kitsa kategooriana. Seega soovin, et me saaksime innovatsioonikeelest päris lahti või jõuaksime terviklikuma innovatsioonikäsitluseni. Nii saaksime luua tehnoloogia ja maailma vahel suhte, mis saadaks meid päriselt järgmisesse sajandisse ja kaugemalegi. 

Lootusrikas innovatsioon? 

Jah, miks mitte.

Mida võiksid inimesed veel selle temaatika juures silmas pidada?

Olles eri maailma osades aega veetnud ja inimestega rääkinud, hämmastab mind alati, kui palju parandus- ja hooldustöid maailmas tegelikult tehakse. Mind hämmastavad alati innovatiivsed ja tähenduslikud parandus- ja hooldustööde vormid, millele alati ei mõelda. Eestis hämmeldas mind näiteks see, millele osutas konverents ise ja muuseumid, mida eelnevalt külastasime: mitmed parandamise vormid olid väga laialt levinud ja neid harrastati kohalikul tasandil.

Te peate silmas "Peedist pesumasina" näituseid?

Jah, inimesed peaksid väärtustama omaenda paranduskultuuri ja -ajalugu. Olen elevil, et see üritus seda esile tõstis. Minu meelest on kohalik pärand miski, mida inimestel on maailmale pakkuda. Kui osaleme üleilmses kultuuris, ei pea me konkureerima üksnes mujal kehtiva innovatsioonidiskursuse piires. Võime anda ka oma panuse selle näol, mis on meie oma ajaloos ja kultuuris olnud kõige omasem ja paljulubavam. 

Osa Linnamuuseumis ja Maanteemuuseumis nähtud asju vastavad minu jaoks täiesti sügavama ja laiema innovatsioonikäsitluse standarditele. Need on näited kohaliku paranduskultuuri tunnustamisest, esiletõstmisest ja tagasitoomisest laiemalt üleilmsesse kultuuri. Arvan, et sellest oleks palju õppida. See võib olla osa loost, kuidas me jõuame oma suhtes tehnoloogia ja keskkonnaga tagasi tasakaalu. Niisiis võiks parandamine tõesti saada osaks meie jätkuvast suhtest maailmaga.

Steven Jackson esines plenaarettekandega "Broken World Thinking: Maintenance, Repair, Hope" ("Katkise maailma mõtteviis: hooldus, parandamine, lootus") konverentsil "Sustainability in Practice: DIY Repair, Reuse and Innovation" 31. oktoobril Tartus, Eesti Rahva Muuseumis.