Tööstustsivilisatsioon on viinud planeedi tervise seitsmenda kriitilise piiri lähedale, kui mitte juba üle piiri, hoiatavad raporti koostajad. Nimelt on ookeanid muutunud ohtlikult happeliseks, eriti just kõrgematel laiuskraadidel. Mida happelisem on ookeanide vesi, seda suurem on teadlaste sõnul oht mere ökosüsteemidele, vahendab The Guardian.

PIK-i raport toetub varasematele uuringutele, mille järgi on Maal üheksa elutähtsat süsteemi ja protsessi ehk n-ö piiri. Kõik üheksa näitajat on olulised, et Maal toimuvad protsessid toetaksid praegu sellel elavaid eluvorme. 

Kuus kriitilist piiri üheksast on juba ületatud. Teadlaste hinnangul on olnud kliimamuutus juba piisavalt ulatuslik, keskkonda jõudnud piisavalt sünteetilisi kemikaale, biosfääride terviklikkus saanud kannatada ja aineringe muutunud piisavalt, et jõuda suure riskiga tasemele. Veidi väiksemal määral on ohtlik piir ületatud maakasutuse ja magevee muutuste vallas. Uued andmed kinnitavad, et needki näitajad on aja jooksul halvenenud. Stratosfääri osoonikiht pole samas vahepeal õhemaks muutunud ja atmosfääris leidub varasemast veidi vähem areosoole.

Raporti kaasautori ja PIK-i kliimafüüsiku Levke Caesari sõnul on põhjust ookeanide hapestumine pärast muret tunda kahel põhjusel. Vee happesuse ühe näitajana kasutatakse selle küllastatust aragoniidina tuntud mineraaliga. Kuigi selle põhjal pole ookeanide hapestumine jõudnud veel ohtliku tasemeni, on piir väga lähedal.

Teiseks on Caesari sõnul ilmunud viimastel aastatel mitu uut uuringut. Need näitavad, et ookeanis valitsevad olud võivad mõjuda juba praegu mereorganismidele halvasti. Sestap oleks teadlase sõnul tarvis uuesti hinnata, millist happesuse taset elusorganismid veel taluvad. Caesari sõnul on happelisemaks muutunud kõik maailma ookeanid. Eriti suur on olnud selle tõus Lõuna- ja Põhja-Jäämeres.

Ookeanide hapestumine tähendab, et merevee pH väheneb, kuna selles lahustub atmosfääri süsihappegaasi. Happelisem merevesi kahjustab omakorda koralle, molluskeid, koorikloomi ja teisi mereorganisme – nii võib toiduahel katkeda. Teisalt talletub happelises ookeanis vähem süsinikku.

Caesari sõnul näitab eelnev, et ookeanide hapestumine on seotud biosfääri terviklikkusega. Raporti üks põhisõnumeid on, et kõik üheksa planeedipiiri on omavahel seotud. See tähendab teadlase sõnul, et ühtegi inimtekkelist häiringut planeet Maa süsteemis ei tohiks käsitleda eraldiseisva murena. Praegune ükshaaval lähenemine eirab tema sõnul tõsiasja, et selle kõik osad moodustavad omavahel ühendatud võrgustiku, kus muutused ühes vallas mõjutavad teisi süsteemiosi.

Planeedi elutähtsaid piire on uuritud alates 2009. aastast. Nii toona kui ka kahes järgmises raportis hindasid teadlased kriitilisi näitajaid üheksas valdkonnas: kliimamuutuste, biosfääri terviklikkuse, maakasutuse, magevee seisundi ja aineringe muutuste, ookeanide hapestumise, atmosfääri aerosoolisisalduse, osoonikihi hõrenemise ja inimtekkeliste ühendite keskkonda jõudmise vallas. 

Iga nimetatud piiri ületamine seab ohtu planeedi seisukorra nii püsivuse, säilenõtkuse kui ka elukõlblikkuse seisukohast. Viimased 12 000 aastat on planeedil valitsenud olud püsinud võrdlemisi muutumatuna: see võimaldas muu hulgas inimeste tsivilisatsiooni arengut.

Eelmise sarnase raporti ilmumisest on möödas aasta. Autorite sõnul hakkab PIK nüüd koostama sarnaseid raporteid igal aastal ehk piltlikult öeldes käib planeet Maa igal aastal arstlikus kontrollis. Sel korral ei avaldatud raportit üheski teadusajakirjas, vaid see on suunatud laiemale lugejaskonnale.