Tähelepanuväärselt algas Eestis selle aasta klimaatiline suvi juba 16. mail ja polnud septembri alguseks veel lõppenud. Suvi jõudis seega kohale kaks nädalat varem kui 1991.–2020. aastal keskmiselt ja kolm nädalat varem kui mullusel aastal. 

Eesti suve keskmine õhutemperatuur oli keskkonnaameti andmetel 17,8 °C. Varem on olnud sama soe 1937. ja 1972. aasta. Veel kõrgem on olnud Eesti suve keskmine õhutemperatuur kaheksal aastal.

Kõige soojem kuu oli sel suvel juuli, kuu keskmine õhutemperatuur kerkis 18,9 °C kraadini. Kõige jahedama suvekuu tiitli võttis juuni. Keskmine õhutemperatuur oli siis 16,8 °C, mis on samas normist 2 °C kõrgem.

Kuumalaineid oli Eestis sel aastal kaks. Neist esimene vältas 26. juunist 1. juulini, kui maksimaalsed õhutemperatuurid tõusid kuni kuuel järjestikusel päeval üle 27 °C. Teine kuumalaine püsis Eesti kohal 23. kuni 27. juulini. Õhutemperatuur tõusis siis kuni neljal järjestikusel päeval 27 °C või üle selle.

Kui selle suve maksimaalne õhutemperatuur 33,1 °C mõõdeti juuni lõpus Võrus, siis kõige madalamale ehk 3,9 °C kraadini langes temperatuur sama kuu alguses Toomal.

Ehkki sademete poolest jäävad sellest suvest meelde pildid 6. augusti Tartust, kus sadas paari tunniga maha 50 millimeetri jagu vihmavett, mis ületas linna taluvusvõimet, oli suvi keskmiselt kõige suurema sademete hulgaga hoopis Narvas (374 mm). Tartus oli suve keskmine 310 mm. Kõige kuivem oli Ristnas, kus sadas suvekuudel keskmisest kolm korda vähem ehk 114 mm. 

Suures plaanis jäävadki 2024. aasta suve iseloomustama piirkondlikult ja kuiselt erinevad sademed. Näiteks, kui juunis ja augustis sadas enamikus Eestis normist vähem, möödus juuli rohkete ja sagedaste sadudega. Juulis on vaid üks päev, mil mitte ükski seirejaam sadu ei tuvastanud. Viiel korral sadas siis kümne minutiga taevast alla rohkem kui kümne millimeetri jagu vett. Taolised ilmastikunähtused on Eestis pigem erandlikud. 

Kokkuvõttes olid suvekuud peaaegu kogu Eestis normist 20 mm võrra sajusemad ehk keskmiselt sadas maha 238 mm vihma.

Päikest paistis Eestis sel suvel 40 tundi normist rohkem ehk keskmiselt 849 tundi. Kõige päikselisem kuu oli 327 tunniga juuni ja kõige vähem – 247 – oli päikesepaiste tunde juulis. Samas mõõdeti juulis suve kõrgeim UV indeks 7,9. Päikeselembelistel inimestel tulnuks suvi mööda saata Roomassaares, kus paistis päike koguni 992 tundi.

Üleilmne rekordite aasta

Kui Eesti ilm sel suvel suuremaid rekordeid ei murdnud, siis üleilmses plaanis oli tegu mõõtmisajaloo kõige kuumema suvega. Copernicuse kliimamuutuste seire teenuse andmetel ületas põhjapoolkera suve keskmine õhutemperatuur normi 0,69 °C ja eelmisel aastal püstitatud ajaloo kuumima suve rekordit 0,03 °C võrra.

Euroopa maapinnalähedase õhutemperatuuri keskmine ületas normi 1,54 °C ja möödus ka viimasest, 2022. aastal püstitatud rekordist 0,20 °C. Kõige rohkem ületasid Euroopa temperatuurid normi Lõuna- ja Ida-Euroopas. Madalamaks jäid need Iirimaa ja Ühendkuningriigi loodeosas, Islandil, Portugali läänerannikul ja Lõuna-Norras.

Ülejäänud maailmas ületasid temperatuurid pikaajalist keskmist kõige enam Ida-Antarktises, Texases, Mehhikos, Kanadas, Kirde-Aafrikas, Iraanis, Hiinas, Jaapanis ja Austraalias.

Selle aasta august jagab 2023. aastaga vastava kuu soojarekordit. Augustikuu keskmine pinnatemperatuur oli 16,82 °C, mis ületab normi 0,71 °C. Tööstuseelsest keskmisest oli august 1,51 °C soojem. See tähendab, et suve lõpukuu on 14-kuulisest perioodist 13. kuu, mil üleilmne pinnalähedane temperatuur ületas tööstuseelset taset enam kui 1,5 °C.

Maailm koges sel suvel ka mõõtmisajaloo kuumimat päeva. 22. juulil kerkis planeedi keskmine õhutemperatuur 17,16 °C, mis ületas päev varem purunenud rekordit 0,07 °C võrra. Möödunud aastal püstitatud rekord oli 17,08 °C.

Tutvu ka keskkonnaagentuuri juuni, juuli ja augusti ilma ülevaadetega.