Tänavuse, 2024. aasta 22. juuli temperatuur on kõrgem kui senised mõõtmisajaloo tipud: tänavu 21. juulil mõõdeti keskmiseks rekordkõrge 17,09 °C ja mullu juulis 17,08 °C. Samuti järgnes erakordselt soe päev tänavu 23. juulil, mil temperatuuri keskmiseks mõõdeti 17,15 °C. Copernicuse ERA5-nimelise andmebaasi mõõtmisajalugu ulatub 1940. aastasse.

Kui tänavuse 21. juuli õhutemperatuur ületas mullust rekordit vaid 0,01 °C võrra, siis 22. juuli erines senisest tipust juba märkimisväärselt. Niisamuti on ebatavaliselt soojad olnud 2023. aasta juulile järgnenud kuud.

Enne 2023. aasta juulikuud oli maailma keskmise temperatuuri rekord 16,8 °C, mis mõõdeti 2016. aasta 13. augustil. Nüüd on ajavahemikus 2023. aasta 3. juuli ja 2024. aasta 23. juuli vahel olnud õhutemperatuur sellest omaaegsest rekordist kõrgem 59 päeval. Need erakordselt soojad päevad jäid eeskätt 2023. aasta juulisse ja augustisse ning tänavu juuni- ja juulikuusse.

Copernicuse juhi Carlo Buontempo sõnul on inimkond nüüd piltlikult öeldes jõudnud kaardistamata alale. Uued soojarekordid võivad nüüd saabuda juba lähikuudel ja -aastatel.

Soojenemine kogub tuure

Kõige suuremate päevaste üleilmsete temperatuuridega aastate analüüs näitab, et nii tänavu kui ka mullu on aasta temperatuuritipud kujunenud varasemate soojade aastatega võrreldes märka kõrgemaks. Üleilmsele kliimasoojenemisele viitab seegi, et kümme kõige suurema keskmise päevatemperatuuriga aastat jäävad kõik vahemikku 2015–2024.

Soojenemise tempo on läinud kiiremaks. Nimelt lahutas kõige jahedamat rekordaasta keskmist 2015. aastal ja eelmist kuumarekordit 2016. aasta 13. augustil vaid 0,2 °C. Mullune soojarekord on 2016. aastaga võrreldes juba 0,28 °C ja tänavune mullusega võrreldes juba 0,36 °C kõrgem.

Maailma keskmine õhutemperatuur on tavaliselt aastas kõige suurem juuni lõpu ja augusti alguse vahel. Soojakraadide kõrgaeg langeb kokku põhjapoolkera suvega. Nimelt mõjutab just põhjapoolkera aastaaegade vaheldumine maamuna üldist temperatuuri. Põhjapoolkera suured mandrimassiivid kuumenevad suvekuudel kiiremini, kui lõunapoolkera ookeanid jõuavad maha jahtuda.

Copernicuse teadlaste analüüs osutab, et üleilmse temperatuuri järsk tõus on tänavu suvel seotud suure osa Antarktika keskmisest soojema temperatuuriga. Antarktikas on põhjapoolkera suvekuudel talv, mil taolised temperatuurianomaaliad on pigem tavalised. Taoliste anomaaliate tõttu kujunes erakordselt soojaks ka 2023. aasta juuli algus. Samuti on merejää tase Antarktikas praegu sama väike kui mullu samal ajal. Seegi kergitab Lõunameres temperatuure keskmisest kõrgemaks.

Kas 2024. aasta kujuneb tervikuna mõõtmisajaloo kõige kuumemaks, sõltub sellest, kui tugevaks kujuneb tänavune El Niño nähtus. Seni on käesolev aasta olnud piisaval soe, et uus aastane rekord võiks puruneda. Samas olid 2023. aasta viimased neli kuud erakordselt soojad, mistap võib mullune soojarekord ka püsima jääda.