Aastal 2015 allkirjastas enamik maailma riike Pariisi kliimaleppe. Seaduslikult siduvas dokumendis võtsid nad sihiks hoida planeet Maa temperatuuritõus võrreldes tööstuspöörde-eelse keskmisega alla 1,5°C piires. Seatud piiri eesmärk oli kliimamuutuse püsivat mõju ohjes hoida, vahendab NatureNews.

Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli IPCC andmetel on maamuna inimtegevuse tagajärjel soojenenud nüüdseks tööstuspöörde-eelse ajaga võrreldes 1,31°C. Paneeli tegevusse kaasatud teadlased ei hinda planeedi soojenemist aga üksikute aastate kaupa, vaid vaatavad mõnekümne aasta pikkuse perioodi keskmist temperatuuri. Ehkki meetod aitab siluda looduslike lühiajaliste temperatuurikõikumiste mõju, võib see samas varjata tugevat soojenemistrendi.

Ühtlasi on IPCC analüüsides lähtepunktiks võetud Maa keskmine temperatuur aastatel 1850–1900. Süsihappegaasi tase atmosfääris ja planeedi temperatuur olid tõusuteel aga juba enne seda. Sestap ei anna IPCC lähtekoht muutusest täit pilti, osutab uue uuringu kaasautor ja Lancasteri Ülikooli kliimateadlane Andrew Jarvis. Praegune kliimamudelitel ja statistikal põhinev käsitlus võib tema hinnangul inimtekkelist kliimasoojenemist alahinnata.

Jäine statistika

Oma uuringus võtsid Andrew Jarvis ja Leedsi Ülikooli kliimateadlane Piers Forster aluseks Antarktika jääpuursüdamikud. Jääkattest välja puuritud pikad jääsilindrid annavad aimdust Maa atmosfääri süsihappegaasi tasemest viimase 2000 aasta jooksul. 

Nende andmete põhjal võtsid uuringu autorid tööstuspöörde-eelseks lähtepunktiks süsihappegaasi keskmise taseme aastatel 13–1700 m.a.j. Sel perioodil püsis süsihappegaasi hulk atmosfääris umbes 280 osakese juures miljoni osakese kohta. Uurijad võrdlesid lähteperioodi andmeid üleilmse temperatuuri andmetega aastatel 1850–2023. Nii said nad välja arvutada, kui palju oli temperatuur igal 21. sajandi aastal lähtepunktiga võrreldes tõusnud.

Analüüs näitas, et aastaks 2023 oli süsihappegaasi osakesi atmosfääris võrreldes lähteperioodiga miljoni osakese kohta 142 osakest rohkem. Selle põhjal tehtud arvutuse järgi oli maailm 2023. aastal inimtegevuse mõjul vallandunud süsinikuheitmete tõttu lähtepunktiga võrreldes 1,49°C soojem.

Võrdluseks võtsid Jarvis ja Forster oma lähtekohaks IPCC eeskujul ka aastatel 1850–1900 Maal mõõdetud temperatuuride keskmise. Nüüd said nemadki tulemuse, et maailm on soojenenud 1,31°C võrra. Tulemus viitab autorite sõnul, et hilisem lähteperiood ei anna täielikku ülevaadet tööstuspöördele eelnenud kliimasoojenemisest, mis algas juba enne 1850. aastat. 

Varasemates uuringutes on kasutatud teisigi mõõtmisviise. Näiteks osutab üks pikaealiste merekäsnade põhjal tehtud uuring, et 1,5°C piir on juba ületatud. Uue töö autorid leidsid ühtlasi, et võrreldes standardsete meetoditega saadud keskmistega oli nende meetodi alusel arvutatud temperatuurimuutuse määramatus 30 protsenti väiksem.

Uuringuga mitte seotud Exeteri Ülikooli kliimateadlase Rchard Bettsi sõnul on uus meetod oluline ja kasulik. See võimaldab arvutada välja inimtekkelise kliimasoojenemise reaalaja-lähedased hinnangud suhteliselt kiiresti ja hõlpsalt. Samuti on uues arvutusviisis võrreldes mudelite ja statistilistele meetoditega Bettsi hinnangul vähem ebakindlust.

Uuring avaldati ajakirjas Nature Geoscience.