Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) märkis oma iga-aastases kliimaraportis, et möödunud aasta keskmine temperatuur oli 1,55 kraadi võrra kõrgem tööstusrevolutsioonieelsest tasemest, ületades eelmist 2023. aastal purunenud rekordit 0,1 kraadi võrra, vahendab Reuters. 

Samas leppisid riigid 2015. aasta Pariisi kliimaleppe raames kokku, et püüavad piirata temperatuuritõusu nii, et see ei tõuseks võrreldes 1850.–1900. aastate keskmisega rohkem kui 1,5 kraadi.

WMO hinnangul ületab praegu 30 aasta keskmine temperatuur tööstusajastueelset keskmist 1,34–1,41 kraadi võrra. See tähendab, et Pariisi kliimaleppe piirini on veel natuke ruumi. "Üksik aasta, mil temperatuur ületab 1,5 kraadi, ei tähenda, et Pariisi leppes määratud taset oleks ametlikult ületatud. Samas ei saa seda andmete ebatäpsuse tõttu välistada," sõnas WMO teaduskoordinaator ja raporti põhiautor John Kennedy.

Raportis tõid uurijad välja ka teisi tegureid, mis võisid möödunud aastal üleilmsele soojenemisele kaasa aidata. Näiteks muutused päikesetsüklis, suur vulkaanipurse ning ka inimkond ise on paisanud õhku vähem planeeti jahutavaid aerosoole.

Lisaks toovad raporti autorid välja, et süsinikdioksiidi kontsentratsioon tõusis 2023. aastal 420 ppm, mis on tööstusrevolutsioonieelsest tasemest enam kui 1,5 korda kõrgem. Kasvuhoonegaaside kontsentratsioon tõusis ka mullu. Kokkuvõttes on süsinikdioksiidi, metaani ja dilämmastikoksiidi kontsentratsioon atmosfääris praegu viimase 800 000 aasta kõrgeim.

Ehkki mõnes üksikus piirkonnas oli temperatuur möödunud aastal pikaajalisest keskmisest madalam, põhjustasid äärmuslikud ilmastikunähtused kogu maailmas ulatuslikku kahju. Põuad tekitasid toidupuudust ning üleujutused ja metsatulekahjud sundisid ümber asuma 800 000 inimest. Äärmuslikud ilmaolud polnud nii palju inimesi liikvele ajanud alates 2008. aastast, mil hakati vastavaid andmeid koguma.

Sarnaselt atmosfäärile pole alates mõõtmisajaloo algusest nii soe olnud ka maailmameri. See salvestab 90 protsenti inimtekkelise kliimasoojenemise käigus vabanenud energiast, tekitades omakorda tugevamaid torme, kiirendades merepinna tõusu ning ökosüsteemide hävimist. Lisaks hoogustab süsihappegaasi hulga kasv ookeanides nende hapestumist. Ookeanide hapestumine ohustab mereökosüsteeme, toiduahelaid ja inimühiskondi.

Uue rekordi tegi ka mereveetaseme tõus. Seda põhjustas peamiselt kiire liustike ja merejää sulamine. WMO andmetel tõusis veetase aastatel 2015–2024 keskmiselt 4,7 millimeetrit aastas. Võrdlusena oli aastane keskmine tõus 1993.–2002. aastatel 2,1 millimeetrit.

Samamoodi lõi 2022.–2024. aastatel rekordi mereveetaset tõstev liustike sulamine, mis oli raporti järgi mõõtmisajaloo hoogsaim. Arktikas registreeriti seejuures 18. aastat järjest madalaim merejää ulatus, mis oli viimasel kolmel aastal mõõtmisajaloo väikseim.

Kennedy sõnul tuleb samas olla tähelepanelik ka Arktika ja Antarktika jää sulamise pikaajaliste tagajärgede suhtes. "Muutused nendes piirkondades võivad potentsiaalselt mõjutada ookeanide üldist ringlust, mis omakorda mõjutab kliimat kogu maailmas. See, mis toimub poolustel, ei jää ilmtingimata poolustele," selgitas ta.

WMO raporti järgi süveneb tulevikus kliimamuutuste mõju. Isegi kui süsinikuheide väheneks kohe, on juba tehtud kahju pikaajaline ning suuresti pöördumatu. Üleilmsed keskkonnaprotsessid nagu ookeanide soojenemine ja hapestumine, merepinna tõus ning liustike sulamine, mõjutavad tulevikus otseselt erinevate piirkondade elamiskõlbulikust ja majanduslikku stabiilsust.