Jõe värvus muutus juba 2019. aastal. Probleem ei piirdu aga üksnes jõevee värviga: mürgised metalliühendid on muutnud jõe vee-elustikule ohtlikuks, kirjutavad teadlased Ameerika Ühendriikide teaduste akadeemia toimetistes.

Uurimusega mitte seotud Vermonti Ülikooli biogeokeemiku Breck Bowdeni kohaselt on tulemused väga muret tekitavad. Tema sõnul ei kahjusta mürgiste metallide sattumine jõkke ainult ühte liiki või teatud osa keskkonnast, vaid kahjustab kogu ökosüsteemi toimimist. 

Teadlaste sõnul on Lõhejõgi osa suuremast probleemist: 2024. aastal kirjeldati Alaskas vähemalt 75 jõge, mis on sarnaselt kollakaks värvunud. 

Probleemi peapõhjuseks peavad teadlased igikeltsa sulamist. Jääst vabanenud soistel aladel toimetavad usinalt bakterid, kes suudavad setetest rauda eraldada. Lisaks paljanduvad sulamise käigus pinnases mineraalid, mis on aastatuhandeid olnud jäässe vangistatud. Kui varem külmunud sulfiidirikkad kivimid puutuvad kokku õhu ja veega, käivitub keemiline reaktsioon. Selle tulemusena tekib väävelhape, mis muudab vee happeliseks. Hape omakorda lahustab kivimitest välja metalle, nagu tsinki, vaske, kaadmiumi ja rauda. Just suur rauasisaldus annabki jõgedele roostekarva kollakasoranži värvi.

Alaska Anchorage'i ülikooli ökoloog Paddy Sullivan on leidnud üle 500 koha Lõhejõe ümbruses, kus sulavast igikeltsast immitseb tugevalt happelist vett, mis hävitab oma teekonnal jõkke taimestikku. Tema sõnul näeb see välja nagu voolav laava. 

Jõevee saastumise mõju hindamiseks vee-elustikule mõõtsid Sullivan ja kolleegid 2022. ja 2023. aastal Lõhejõe peajõest ja selle kümnest lisajõest kogutud veeproovidest 22 metalli sisaldust. Enamikust proovidest leiti vähemalt üks metall, mille tase oli USA keskkonnakaitseameti standardite kohaselt vee-elustikule ohtlik. 

Ühes peajõe äärses proovivõtukohas olid raua, alumiiniumi, kaadmiumi, vase, nikli ja tsingi tasemed 2023. aastal kuni 37 korda kõrgemad kui kümme aastat varem. "Kui selles valgalas tegutseks kaevandus ja sealt leitaks selliseid raskemetallide tasemeid, siis oleks kaevandusel tõsiseid probleeme," lõi Sullivan võrdlusmomendi.

Peajõe ja enamiku lisajõgede happelisuses teadlased tõusu ei tuvastanud, sest lubjakivimites sisalduv karbonaat neutraliseerib happe. Ometi mõjutasid raskemetallid vee-elustikku. Kohtades, kus veeproovid näitasid kõrgemat raua ja alumiiniumi taset, puudusid sageli veeputukate, näiteks ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastsed, mis on kaladele oluline toiduallikas. Sullivani hinnangul võis mürgiste metallide tulv kahjustada seeläbi ka lõhepopulatsioone, mis hakkasid 2023. aastal vähenema. 

Kõrgenenud metallide tase jões pole üllatav arvestades hästi dokumenteeritud keemilisi muutusi, mis toimuvad mõnede igikeltsa alade äravoolus, ütleb Michigani ülikooli biogeokeemik Rose Cory, kes uurib muutusi Arktika vetes.

Ometi soovitas ta metallide kõrge taseme ja jõgede värvuse muutuse suhtes kiirete järelduste tegemisega oodata. Tema sõnul pole arktilistest jõgedest ajalooliselt palju proove võetud, sest testid on kulukad ja aeganõudvad.

Seetõttu pole ka täpselt teada, kui palju need jõed on aastakümnete jooksul tegelikult muutunud. "Mida me minu arvates ei tea, on see – kas kõnealused sündmused on tõesti sagenenud," ütleb Cory. "Või on nüüd lihtsalt rohkem kaameratega inimesi ringi liikumas".