Kui rääkida sellest, kuidas kliimamuutused mõjutavad Läänemerd, siis mereteadlase Tarmo Soomere sõnul saab eristada kahte poolt. Üks on see, kuidas kliimamuutused mõjutavad merekeskkonda ning selle toimimist. Teine küsimus puudutab seda, kuidas Läänemere rannikuid vaadeldes aru saada, et kliima on muutunud. Soomere ja tema meeskond on tegelenud justnimelt viimasega.

Näiteks on Läänemerel kliimamuutuste ulatusest võimalik aru saada veetemperatuuri tõusu järgi. Soomere rääkis, et möödunud aasta kevadel-suvel oli teatud perioodil merevesi umbes kümme kraadi soojem kui mitme aasta keskmine. Muutus torkab silma ka jääkatte vähenemises. Viimase saja aasta jooksul on selle kestvus vähenenud ligi kahe kuu jagu.

Mida nõrgem on moodustunud merejää, seda kergemini puhub tuul seda Soome poole ning seda rohkem on tööd Soome jäälõhkujatel. "Kui jää üldse ära kaob, tuleb laineenergiat poolteist korda rohkem. See tähendab, et need, kes on maja rannale ehitanud, neil on varsti vesi ahjus. Samamoodi neil, kes kasutavad mereteid, peavad teid sagedamini süvendama," selgitas mereteadlane.

Soojemal veetemperatuuril on ka keskkonnamõju. Läänemere põhjaosas on üsna sageli hapnikupuudus ning kliima soojenemine süvendab seda. Kui pinnakiht on magedam ja soojem, siis all on külmem ja soolasem veekiht. Kuna soe magevesi on külmast soolveest kergem, ei suru miski hapnikurikkamat vett merepõhja ning hapnikku jõuab selle võrra vähem merepõhja. See aga ohustab elustikku, vee-elukatel jääb hapnikku liiga väheks. Ranniku seisukohalt on oluline, kuidas käituvad üheskoos veetase, laine ja jää või selle puudumine. Soomere selgitas, et Läänemeri on noor meri. Oma praegustes piirides on see 10 000 aastat vana. See tähendab, et rannad arenevad veel hästi kiiresti. "Läänemere üks iseärasus on see, et nii Eesti, Läti kui ka Leedu piirkonnas tulevad lained vastu randa väga suure nurga alt. See tähendab, et väikesed lained suudavad hästi palju liiva ja klibu edasi kanda. Seda kordades rohkem kui sama kõrged lained teevad seda ookeanil, seda just suure saabumisnurga tõttu," rääkis Soomere.

Lainete levikusuund on ajas muutunud. Teisisõnu tähendab see, et tormid kipuvad meile vahel tulema teistest suundadest tihedamini kui varem. "Eks me praegu tegeleme sellega, et aru saada, mis täpselt sündima hakkab. Küll aga näeme väga tugevat kliimamuutuste ilmingut justnimelt tuulte suunamuutuses. Juurde on tekkinud mõned uued tormitüübid, mis puhuvad teisest suunast ning liigutavad liiva ja klibu pikki randa hoopis teisele poole," lausus ta. Lained on suutelised liigutama Läti rannikul liiva ja klibu kuni miljon kantmeetrit aastas. Soomere sõnul on see võrreldes avaookeaniga meeletu hulk. Sellele lisab hoogu juurde napim jääkate – mida vähem on jääd, seda rohkem on laineid.

Soomere sõnul asub Eesti võrdlemisi paradiislikus kohas. Küll aga mõjutab pikemas plaanis siinset piirkonda veetaseme tõus. Tallinna rannikul tõuseb maa umbes 2–2,5 millimeetrit aastas. Umbes sama palju kerkib maailma merevee tase, mis pole otseselt probleem. "Probleem on see, kui tormid ajavad üles ülikõrged veetasemed, mida näeme Eesti rannikutel, ennekõike Soome lahe idaosas ja piki Liivi lahe Eesti rannikut. See on keskeltläbi tõusnud aastase veekõrguse maksimumis ligi sentimeetri jagu aasta kohta," lausus Soomere.

Mudelarvutuste abil on võimalik pilti hinnata. "See tõus on kõige kiirem kogu Läänemeres ning enam-vähem sama kiire kui maailmas nii-öelda kõige kiiremini uppuvates kohtades. See ei tähenda, et selle aasta veetase on täpselt sentimeeter kõrgem võrreldes eelmisega, aga näitab, et kui 2005. aasta jaanuaritorm kordub, siis vesi ei loksu enam põrandal vaid kujundlikult öeldes tuleb aknani välja," kirjeldas Soomere olukorda. Teisisõnu on tekkinud tormid, mis puhuvad ootamatutest suundadest ning vesi reageerib sellele.