Möödunud nädalal teatas Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituut, et satelliidipiltide järgi on Läänemeres välja kujunenud mereleitsak. Mere kuumalaineid võib ette tulla aasta läbi, selleks peab ületama vee temperatuur pikaajalist keskmist oluliselt määral vähemalt viis päeva järjest. Sarnaselt maailma teistele meredele on mereleitsakute sagedus, kestvus ja ulatus viimastel kümnenditel Läänemeres suurenenud.

Jonne Kotta sõnul pole mereleitsak planeedi soojenemise taustal midagi ainulaadset. Piirkonniti ebaühtlase soojenemise tagajärjel sagenevad mitmesugused äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu tormid, põuad jne. "Aastaajad on meil juba imelikuks muutunud. See aasta vist kevadet polnudki, peale talve tuli kohe suvi," arutles ta.

Läänemere elustik on maailmamerede lõikes Kotta hinnangul kuumalainetele küllaltki vastupidav, ent siiski teatud piirini. Aastaaegade eripärade tõttu peavad taluma muutlikke tingimusi kõik Läänemeres elavad organismid. See annab neile ka teatava vastupidavuse temperatuurikõikumiste suhtes.

"Läänemeri on tegelikult hästi noor, ainult umbes 10 000 aastat vana. Selle aja jooksul on esinenud väga magedaid perioode, kus see oli jääpaisjärv, aga ka soolasemaid aegu. Praegu on selline vahepealne aeg, kus see pole päriselt ei meri ega ka järv, vaid riimveeline veekogu," selgitas merebioloog.

See tähendab, et evolutsioon pole saanud ka Läänemeres pikalt toimida ja oma liike selles praktiliselt polegi. "Kõik, kes siin elavad, tulid kusagilt mujalt. Samas tingimused on tohutult muutlikud. Lisaks soolsuse muutumisele vaatame kasvõi siinseid aastaaegu: talvel on meil vahest -30 kraadi ja suvel +30 kraadi. See on tohutu amplituud, mida siinsed organismid taluma peavad, eriti rannikuvetes, kuhu soojus kõige enam jõuab. Kõik, kes siia merre elama tulevad, peavadki hästi vastupidavad olema," lisas Kotta.

Läänemere temperatuurid on taluvuspiirini jõudnud

Jotte Kotta tõdes, et möödunud nädalal alanud mereleitsak tõi kaasa niivõrd järsu temperatuurimuutuse, et see ületab isegi Läänemere elustiku taluvuspiiri. Seeläbi võib see osutuda küllaltki laastavaks. Siinkohal tasub silmas pidada, et meri on õhuga võrreldes tavaliselt inertsem ja temperatuuriamplituudid väiksemad.

"Käisin kümme päeva tagasi Läänemere avaosas sukeldumas ja veetemperatuur oli neli kraadi. Kolm päeva tagasi läksin Veere kandis Saaremaal sukelduma ja vee temperatuur oli juba 15 kraadi. Ükski normaalne mereeluvorm ei armasta nii kiiret temperatuuri muutust. Nad on kindlasti stressiseisundis," sõnas bioloog.

Saaremaa lõunarannikul ulatuvad rannikumere temperatuurid Kotta sõnul aga juba 20–25 kraadini. "Kevadeti toimuvad rannikumere looduses suured muutused, taimed hakkavad vohama, selgrootud loomad arenevad ja kalad koevad. Kõik need eluvormid on läbi pika evolutsiooni kohastunud selliste keskkonnatingimustega, kus konkreetse eluetapi ajal ei ületa merevee temperatuur 10 kraadi."

Merebioloog soovitas ette kujutada, kui harjumuspärase 10 kraadi asemel on seal 20 või 25 kraadi. "See tähendab, et madalama temperatuuriga harjunud organismidel kulub hingamise ja muu elutegevuse jaoks tohutult energiat, mis ei saa minna kasvuks ja arenguks," selgitas teadlane.

Taolise temperatuurimuutuse tagajärjel saavad paljud loomad hukka või jäävad kängu, toonitas Kotta. Ligikaudu 25-kraadises vees hakkavad näiteks surema söödavad rannakarbid, kelle näol on tegemist merevesiviljeluse olulise liigiga.

"Söödavad rannakarbid kinnituvad niidikestega merepõhja külge, aga kui temperatuur ületab 25 kraadi, lasevad nad lihtsalt lahti ja kanduvad lainetega sügavamale, kus nad paraku hiljem toidu puuduse tõttu surevad," möönis mereteadlane.

Niisamuti hakkavad suure kuumuse tõttu surema mitmed teistele loomadele elupaiku pakkuvad liigid, nagu põisadru ja merihein. Nende biomass väheneb ja koos sellega kahaneb selliste elupaikade võime ökosüsteemile erinevaid hüvesid pakkuda.

"Teadupärast ei salli loodus tühja kohta. Nende arvelt tekib rohkem ruumi kiiretele, oportunistlikele liikidele, kes hakkavad süsteemis domineerima. Paljud neist liikidest on meile juba tuntud või ka tundmatud võõrliigid, kellel läheb siis selle võra paremini," sõnas Kotta.

Kui karbikolooniad ja mõned teised liigid merepõhjast kaovad, vabaneb teadlase sõnul veesambasse tohutus koguses toitaineid, mida varem hoidsid need liigid endas lukus. "Niimoodi tekib senisest sagedamini õitsenguid. Kui suvel kuumalaine püsib ja laineid ka palju pole, oleme jälle sinivetikatega hädas ning kallastele tekib meeletult niitjatest vetikatest moodustatud haisvat plöga," ütles merebioloog.

"Praegu on veel kevad ja vesi mõnel pool jahe, aga kui sarnase intensiivsusega kuumalaine suve peale sattub, siis on muidugi suur jama majas. Suvel oleme juba niikuinii temperatuurivahemiku kõrgemas otsas ja kui sinna viis kraadi juurde panna, toimub juba mass-suremine," hoiatas Jonne Kotta.