Läänemeri on teadupärast väga vähese veevahetusega ja seetõttu ka üsna mage ehk riimveeline veekogu. Samuti kimbutab Läänemerd alatasa hapnikuvaegus. Kuna Põhjamerelt saabuv vesi on märksa soolasem, siis on sellel ka suurem tihedus. Nii toob soolapulss uut hapnikku Läänemere kõige sügavamatesse kihtidesse, kus vesi tavaliselt ei vahetu ja hapnikupuudus on kõige suurem. Seeläbi võib soolapulss parandada Läänemere üldist seisukorda.

Viimati tuli läbi Taani väinade suuremas koguses soolvett 2014. aastal ehk peaaegu kümme aastat tagasi. Tänavune sissevoolu algus tuvastati 20. detsembril Darssi künnise automaatseirejaamas. Kuna nähtus kogub alles hoogu, ei oska veel teadlased öelda, kui ulatuslikuks selle mõju kujuneb. Aastal 2014 soolapulsi mõju jäi üsna piiratuks ja see ei jõudnud Gotlandist kaugemale.

Tallinna Tehnikaülikooli mereteadlane Urmas Lips märkis, et soolapulsi tekkimiseks peab toimuma mitu spetsiifilist sündmust üksteise järel. "Esiteks peavad mõnda aega kestma idakaarte tuuled, mille tulemusel muutub Läänemere veetase Põhjamerest natukene madalamaks. Kui peale seda saabub veel üks korralik läänetorm, mis tõstab Kattegatis veetaset, siis pääsebki Läänemerre korraga palju hapnikurikast soolast vett," ütles Lips ERR-ile.

"Läänemeri on väga suletud meri ja soolane vesi pääseb siia ainult läbi kitsaste Taani väinade. Vesi vahetub ülemistes kihtides ja vahekihis, aga mitte põhja lähedal. Läänemeres on selline olukord, et sügavates piirkondades hapnikku põhja lähedal ei ole. Ainuke võimalus hapniku ligipääsuks ongi, kui tuleb suurem hulk soolast vett, mis on piisava tihedusega, et vajub sügavamatesse piirkondadesse ja pressib sealt hapnikuta vee ära või seguneb sellega," selgitas ta.

Seetõttu loetakse soolapulssi Läänemeres vajalikuks nähtuseks, et süvikute vesi uueneks ja nendes hapnikku oleks. "Viimasest suuremast sissevoolust on kümme aastat möödas ja kui nüüd üks selline jälle tuleb, siis ta ajutiselt kindlasti parandab Läänemere keskosa olukorda. Praegu on seda registreeritud ainult Läänemere lõunaosas ja me veel täpselt ei tea, millise mahuga see tuleb ja kas see jõuab ka Gotlandi süvikusse ja teistesse Läänemere süvikutesse. Aga paistab, et jõuab," täheldas teadlane.

Probleem Soome lahele

Kuigi soolapulss teeb üldises plaanis Läänemerele head, kipub selle mõju Lipsu sõnul lühiajaliseks jääma ning mõned piirkonnad sootuks kannatavad. "2014. aasta sissevoolu ajal lükkas suurema soolsusega vesi hapnikuvaese vee edasi põhjapoole, kus see jõudis Eesti vetesse ja Soome lahte. Tekkis vastupidine olukord, kus siinses piirkonnas muutus vesi hoopis hapnikuvaesemaks," tõdes professor. Soolapulsi mõju jõudis 2014. aastal Soome laheni ligikaudu üheksa kuuga.

Pikaajalisi halvemat sorti mõjusid leidub Lipsu sõnul veelgi. Kuigi hapnikutingimused Läänemere keskosas mõneks ajaks paranevad, siis pikaajaliselt vee kihistus süveneb ning segunemine vee ülemise ja alumise kihi vahel väheneb. See tähendab, et hapnik liigub vee erinevate kihtide vahel hoopis vähem.

"Pikaajaliselt juhtub ikkagi nii, et hapnikku sinna alla eriti ei jõua. See uus hapnik, mis sisse tuleb, lõppeb suhteliselt kiiresti ära. Ja kuna vesi on üldiselt rohkem kihistunud, siis tormid ja muu segamine ei jõua hapnikku alumistesse kihtidesse nii palju viia kui varem, vähema kihistuse puhul. Paljudes piirkondades, näiteks Soome lahes, läheb üldiselt ikkagi mõneks ajaks kehvemaks," võttis Lips kokku.

Aidata võiks sagedasemad sissevoolud

Tallinna Tehnikaülikooli mereteadlane Taavi Liblik märkis, et kuni Gotlandi süvikuni on soolapulsi mõju tavaliselt üldjoontes positiivne. "Eelmisel kümnendil tehtud mõõtmised näitasid, et lühiajaline, kuni aastane mõju lõunast Gotlandi süvikuni on positiivne: hapnikupuudus väheneb ja fosfori eraldumine setetest pidurdub," lausus Liblik.

"Samas veidi pikemas ajaskaalas tugevdab uus Põhjamerest pärit tihedam vesi veesamba kihistumist, mistõttu ülakihist seguneb süvakihti veelgi vähem hapnikku. Selle tulemusena anoksia taastub ja võib-olla isegi süveneb ja fosfori voog settest suureneb. Viimane omakorda lõppkokkuvõttes soodustab hapniku tarbimist süvakihtides," nentis ta.

Soome lahes polnud tema sõnul näha 2014. aastal isegi lühiajalist positiivset mõju. Mis võiks Läänemere hapnikuvaegust aga Libliku hinnangul leevendada, on sagedamini esinevad soolapulsid: "Kui toimuks mitmeid sissevoole järjest mitmete aastate jooksul, siis võiks tulemus olla hoopis positiivne."

Kogu loo juures tuleb Libliku sõnul mainida ka inimmõju. "Kõrge hapniku tarbimine põhjakihtides on seotud aastakümnete vältel toimunud liigse toitainete merre laskmisega ja sellest tuleva liigkõrge primaarproduktsiooniga mere ülakihis," toonitas ta.