Kokkuvõtlikult on viimasel kahel aastakümnel vähenenud Läänemeres magevee hulk aastas ligi 24 kuupkilomeetri võrra. Veehulk on Peipsi järve ruumalast mõnevõrra suurem.

"Lõuna poolt on läinud Läänemeri soolasemaks, põhja poolt magedamaks. Tiheduse erinevuste tõttu langeb sisse tulev soolane vesi põhjakihtidesse ja jõgede kantav magevesi jääb pinnakihtidesse. Seega läheb senine kihistumine tugevamaks ja ka hapnikku ei jõua enam nii palju põhjakihtidesse," selgitas uuringu kaasautor, Tallinna Tehnikaülikooli professor Urmas Raudsepp.

See omakorda võib kaasa tuua nn surnud piirkondade laienemise, kus leidub paljude elusorganismide jaoks elus püsimiseks liiga vähe hapnikku. Kui tugev soolsuse muutustest tingitud kihistumise mõju tegelikult on, seda peavad Raudsepa sõnul näitama täiendavad uuringud.

Seejuures muutub Läänemere soolsus mere eri otstes erinevatel põhjustel. Näiteks Botnia lahes võib märgata sademete hulga ja jõgede vooluhulga suurenemise mõju, mille tulemusel muutub sealne vesi magedamaks. Samuti jõuab sinna vähem soolast vett.

Samas summutab Botnia ja Soome lahes hooajalisi muutusi magevee sisalduses jääkatte vähenemine. "Eesti jaoks olulised merealad, nagu Soome laht ja Liivi laht, on võrreldes Läänemere üldiste muutustega küllaltki stabiilsed," lisas professor.

Lõuna pool võib näha läbi Taani väinade Läänemerre jõudva soolase vee mõju. "Me ei tea, miks see soolane vesi Taani väinadest niimoodi sisse pressib. Ühe oletuse kohaselt tõuseb kliimasoojenemisega ookeanide veetase ja sellega kaasnevalt võib soolast vett juurde tulla. Ent see on selline küsimus, millele selge vastuse andev inimene saab kirjutada ise hea teadusartikli," sõnas Raudsepp

"Tervikuna liigub nähtud muutustega magevesi ja kihistumise koht põhja poole," lisas professor.