"Kõige tähtsam sõnum on see, et meri ja maa on ühendatud. Kõik, mis juhtub maal, jõuab varem või hiljem ka merre," rääkis Poska.

Vanemteaduri sõnul on peamine küsimus see, kuidas toota piisavalt toitu kõigile inimestele ja olla samal ajal süsinikuneutraalne. "Nende kahe eesmärgi vahel käib tihe võitlus, sest kindlasti ei ole tänapäevane põllumajandus ja toidutootmine süsinikuneutraalne. Samuti ei ole see toitaineteneutraalne. Kui põllumaale lisatakse toodangu tõstmiseks keemilisi väetisi, jõuavad need varem või hiljem vette. Kõigepealt meie järvedesse ja jõgedesse, aga kindlasti ka Läänemerre," selgitas Poska.

Põldudelt pärit väetised ja taimekaitsevahendid tekitavad Läänemeres hapnikupuudust, toitainete üleküllust ja vetikate vohamist. Viimased tõstavad omakorda kalade ja suuremate mereloomade suremust, sest sellises keskkonnas ei saa nad paljuneda ja elada. "Seega ühelt poolt annab põllumajandus meile igapäevaseid toiduaineid, teiselt poolt võib see kahjustada söögitaldriku teist poolt ehk merest pärinevat toiduvara," kirjeldas Poska.

Ta lisas, et hapnikupuudust meres tekitab ka üleilmsest kliimasoojenemisest tulenev veetemperatuuri tõus.

Kuigi probleemide ees seisavad kõik maailma sisemered, on Läänemeri mõjutuste suhtes iseäranis tundlik. "Läänemeri on üks vett täis kauss, millel on väga väike ühendus maailmamerega, see pärsib veeringlust. Samas on Läänemerel suur sissevooluala maismaalt, mis mõjutab vee kvaliteeti. Lisaks tasub meeles pidada, et Läänemere kallastel elab hinnanguliselt 85 miljonit inimest, mis on suur arv ühe väikese mere kohta," rääkis Poska.

Metsanduse mõju Läänemerele

Varasemalt on olnud metsandussektori mõju Läänemerele pigem neutraalne või isegi positiivne.  Viimastel aastakümnetel on selles majandusharus üha kasvanud  väetiste ja pestitsiidide tarbimisele saanud sellest aga arvestatav reostusallikas mitmetes Läänemerd ümbritsevates maades. 

"Eesti on olnud siiamaani üks kõige kõige väiksema mõjuga riike, sest meie metsandus on olnud natuke vähem intensiivne. Seega tuleks jälgida, et me tulevikus liialdustesse ei langeks," märkis Poska. Kuigi kehtiva metsaseaduse järgi metsa ennast väetada ei tohi, ei käi sinna alla põõsaste, sh energiavõsaga kaetud alad ning puude ja põõsaste istandikud.

Tulevikus võib tekitada täiendavat kiustatust väetamiseks soov kasvatada majandusmetsade tootlikkust või suurendada nende süsiniku sidumise võimet.

Meretuuleparkide keskkonnamõju

Nii nagu põllumajandus võib osutada kahe teraga mõõgaks, on ka Eesti rannikuvetesse planeeritavatel meretuuleparkidel nii häid kui ka halbu külgi. "Kui tuulikud on merel ja mitte maal, siis on tuulikud visuaalselt vähem häirivad, samuti väheneb mürareostus. Samas on olemas rida mõjusid, mida tuulepark võib avaldada mereökosüsteemidele. Seega me me peame hindama neid võite ja kaotusi ja leidma tasakaalupunkti," rääkis Poska.

Ta lisas, et meretuuleparkide puhul ohustavad kalu ja teisi mereloomi tuulikutest tekkiv vibratsioon ja müra, mis tekitab stressi ja võib viia populatsioonide vähenemise või hukuni. Samuti võivad merre paigutatud tuulikud muuta hoovuste süsteemi, mis võib lükata liikuma varasemalt merre settinud toitained ja sinna maetud mürgised kemikaalid.

Kuni 1980. aastateni visati merre ka kõikvõimalikke tootmisülejääke ja prahti. Näiteks lõppes mitmete Läänemere-äärsete suurlinnade kanalisatsioonisüsteem ilma oluliste puhastusmeetmeteta otse meres. "Kuigi praegu seda enam ei tehta, siis suurte konstruktsioonide merepõhja paigaldamine ja tuulikutest lähtuvad muutused veeliikumises võivad merepõhja settinud toitaineid uuesti laiali ajada," arutles Poska.

Teadustöö ilmus ajakirjas Earth System Dynamics.