"Võõrliikide invasioon on inimtegevuse tulemus, mis kaasneb peamiselt kaubalaevade liikumisega. Kui tahame nendega veetavat odavat kaupa, siis paratamatult peame leppima ka võõrliikidega," ütles uuringu juhtautor, Tartu Ülikool Pärnu kolledži mereökosüsteemide professor ja Taani Tehnikaülikooli rahvusliku veeressursside instituudi külalisprofessor Henn Ojaveer.

Konkreetsemalt vaatlesid Ojaveer ja tema kolleegid võõrliikide mõju inimese jaoks olulistele loodushüvedele, sealhulgas inimese toidule, merega seotud teenustele ning turismile ja majandusele.    

Kõige suuremat mõju omab üks väike mõne millimeetri suurune vesikirp, kes leiti esimest korda väljaspool oma looduslikku levilat just Eesti vetest – Pärnu ja Muuga lahest. "Teda leidub väga arvukalt ja peale tema sissetulekut on mitmete zooplanktoni liikide arvukus oluliselt vähenenud. Lisaks on teada, et räim ja ogalik toituvad temast väga aktiivselt ning pika saba tõttu kipub ta võrke ummistama, mõjutades ka kalapüüki," rääkis Ojaveer.

Teine suuri probleeme valmistav võõrliik on mõne sentimeetri pikkune virgiinia korgitsuss, keda leidub üle kogu Läänemere. "Kalad teda eriti ei söö, aga teda on kohati väga palju. Kaevudes sügavale põhjasetetesse, isegi kuni 40 sentimeetri sügavusele, muudab ta muu hulgas nii põhjasetete kui ka nende kohal oleva veekihi füüsikalist ja keemilist koostist," selgitas Ojaveer.

Ümarmudila lai levik

Enim uuritud võõrliik Läänemeres on ümarmudil, kes mõjutab nii kalureid, inimeste toidulauda, kalu kui ka merelinde. Teiste hulgas kasutab ümarmudilat söögiks ka hüljes. Ümarmudil ise toitub peamiselt söödavast rannakarbist, kes on oluline toiduobjekt nii mitmetele kaladele kui ka merelindudele. 

"Näiteks Leedu vete meremadalikel, kus oli varem ohtralt rannakarpe ja seetõttu ka palju merelinde, on rannakarbid mudila poolt kõik ära söödud ja merelinde enam ei ole," ütles Ojaveer. Kuna mudila toit kattub paljuski kammelja ja lesta omaga, on märke nende kalade arvukuse kahanemisest mudila levialal.

Inimesed mudilat oma toidulaual kohe omaks ei võtnud, olgugi et teda oli püükides kohati rohkem kui eesti rahvuskala räime. Nüüd on järjest rohkem hakatud mudilat ka sööma. "Tema esmakokkuostu hind on räime omast suurem ning lätlased on juba välja töötanud spetsiaalsed ümarmudila püügivahendid," selgitas professor.

Ennetustöö olulisus

Kõige suurem probleem on Henn Ojaveeri sõnul see, et me kunagi ei tea, millised on järgmised võõrliigid, kellega tuleb silmitsi seista, seda mitte ainult Läänemeres, vaid ka globaalselt. Seetõttu on oluline tegeleda ennetustööga vältimaks uute liikide sissetoomist. "Maailmas pole ühtegi näidet sellest, et inimene oleks suutnud juba korra sisse toodud võõrliigist vabaneda. Isegi kui invasiooni on algstaadiumis õnnestunud liik välja tõrjuda, on varem või hiljem ta uuesti tagasi tulnud," arutles Ojaveer.

Läänemere mured võõrliikidega ei ole kaugeltki võrreldavad näiteks Vahemere omadega, kuhu lisandub võõrliike läbi Suessi kanali praktiliselt iganädalaselt. Mitmed Vahemere võõrliigid on inimesele mürgised ja tekitavad kõrvetusi. Seetõttu ohustavad nad kat inimese tervist. See omakorda tekitab muu hulgas majanduslikku kahju nii turismile kui ka näiteks kalatööstusele.

Siiski ei tuleks võõrliike näha üksnes probleemina, vaid ka võimalusena. Näiteks ilmestab seda asjaolu, et mudil on ajapikku toidukalana omaks võetud. "Samuti on mudil oluline toiduobjekt mitmetele röövkaladele, nagu näiteks tursk ja koha, kes on mudilast toitudes kogukamad kui varem," lisas Ojaveer. 

Uuringu jaoks analüüsisid teadlased viimasel paaril aastakümnel avaldatud ligikaudu sadat artiklit, mis tegelevad võõrliikide mõju hindamisega Läänemeres. Teadustöö kuulub artiklite seeriasse, mis kaardistavad võõrliikide mõju erinevaid aspekte, näiteks nende seost aineringluse ja mereökosüsteemide toimimisega. 

Artikkel ilmus ajakirjas Science of The Total Environment.