"Ogalik on tegelikult oma paljunemise poolest väga põnev kala. Nimelt pole meil just palju liike, kelle isaskalad ehitaksid selle tarbeks pesa. Võiks öelda, et ogalikud on lausa superisad," selgitas Špilev.

Tema sõnul ehitavad ogalikud endale tavaliselt pesa kalda lähedale, kus vesi on soojem. Selle tarvis koguvad kalad taimetükikesi, kasutades nende kokku kleepimiseks neerude eritist. Lõpptulemuseks ongi umbes rusikasuurune aukudega kerajas moodustis.

Pärast maja valmimist, kui vesi on vähemalt kümme kraadi soe, võib Špilevi sõnul pulmaperiood alata. See kestab meie piirkonnas maist juulini. Et kosimine korda läheks, katavad isased ogalikud oma keha pulmarüüga, vahetades muidu keha katva halli tooni välja erksa sinise, oranži ja punase vastu.

Järgmine isasogaliku ülesanne on meelitada emaskalad vastvalminud pessa. Vastassugupoole tähelepanu võitmiseks kasutab ta kekutustante. Nii meelitab kala tavaliselt oma majja marja heitma mitu emast. Kui need aga meelitustele ei allu, nügib isane ogalik emased pessa väevõimuga.

"Pärast seda protsessi on emaskalad vabad. Isane viljastab marja niisaga ning jääb üksinda järeltuleva põlve eest hoolitsema ja kodu kaitsma. Väikeste eelvastsete koorumine võtab tavaliselt aega seitse kuni kümme päeva. Isane püsib nendega seni kuni nad ise toituma õpivad ehk keskmiselt kaks nädalat," selgitas teadlane.

Kuidas on see aga seotud rannal vedelevate surnud ogalikega? Nimelt on kogu eelpool kirjeldatud tegevuste jada paljudele kaladele piisavalt ränk ja kurnav, et nad seda üle ei ela. Špilevi sõnul puudutab kudemisjärgne kõrge suremus peaaegu kõiki kalaliike. Ogalike puhul on see aga eriti märkimisväärne.

"See kordub meie rannikumeres igal aastal. Päris suur hulk ogalikest, kes võiksid elada 4-aastaseks, sureb pärast esimest kudemist. Pärnu rannikuvetes on selline suremine juba kolm nädalat nähtav," lisas teadlane.

See, kas surnud kalad ka rannailma nautlevale rahvale silma jäävad, sõltub Špilevi sõnul ilmast. Et kala madalast veest liivale või rohu sisse jõuaks, peab laine ta sinna kandma. Mõnel pool, näiteks Pärnu kandis, võivad ogalikud aga kiire ja drastilise veetaseme muutuse tõttu ka lihtsalt kuivale jääda ja seeläbi hukkuda.

Protsessi, mille käigus kalad nõndavõrd visalt oma järglaste ilmale toomise eest hoolitsevad nimetatakse Špilevi sõnul lõimetishooleks. "Üldiselt on tavapärane, et kui keegi hoolitseb oma järeltulijate eest, siis selleks kulub palju energiat. See panustatakse osaliselt lõimetishoole peale ja sellistel loomadel on tavaliselt vähem järeltulijaid kui neil, kes hoolitsemisega ei tegele. Viimased toovad korraga ilmale hästi palju järeltulijaid, et mõni neist ka ellu jääks," lisas teadlane.

Kuidas mõjuvad ogalikke aga kõrge temperatuur ja mürgised sinivetikad?

Kui suve hakul oli meedias juttu mereleitsakutest, mis sealseid ökosüsteeme segavad, kimbutavad tavapärasest kõrgemad temperatuurid ka ogalikke. "Nende kudemisaeg jääb merevees vahemikku 10-20 kraadi. Kalade puhul sõltub inkubatsiooniaeg ehk see, kui kaua see pisike elu marjatera sees on ehk millal ta koorub, vee temperatuurist," selgitas Heli Špilev. 

Mida kõrgem on temperatuur, seda kiiremini toimuvad marjas arenguprotsessid. Kui kiirendus osutub aga liiga suureks, võib see järeltulevatele põlvedele kehvasti mõjuda. Näiteks soodustavad kuumad ilmad teadlase sõnul arenguvigade teket. Sel juhul on eelvastsed väiksemad ja vähem elujõulised ning nende üldine suremus kõrgem.

Rahva seas kardetud sinivetikas ehk tsüanobakter aga üldiselt veeelustikule mürgine pole. "Meres on meil teda teadaolevalt umbes 400 liiki, millest vaid mõni on mürgitootja. Kui päris aus olla, siis Eestis pole teada ka ühtegi ägedat mürgistusjuhtumit inimestel. Selleks, et seda mürki piisavas konsentratsioonis organismi jõuaks, tuleks järve- või merevett juua," lisas teadlane. 

Ehkki sinivetikad ogalikke ei ohusta ning mereinstituudi poolt juulis Pärnu lähistelt kogutud proovid millelegi ohtlikule ei viita, tuleks Špilevi sõnul ettevaatlikum olla kodu- ja kariloomadega. Neile võib vetikakolooniate lagunemisel tekkiv mürk siiski halvemal juhul hingekella lüüa.