Palju on räägitud sellest, et kormoranide saagiks langeva kala hulk on väga suur. Kui palju kala siis kormoranid hinnanguliselt ära söövad ning milline on selle suhe kalameeste väljapüügiga? 

Euroopa vetes on angerja täiend (toim. iga-aastane juurdekasv) viimase 30 aasta jooksul vähenenud 95–99 protsenti ja kala on kriitiliselt ohustatud. Näiteks Taanis läbi viidud uuringus selgus, et kuigi angerja osakaal kormoranide toidus on protsentuaalselt väike, püüdsid nad Ringkøbing fjordis 2004. aastal siiski 38 000 angerjat, mis ületas kalapüügiga välja toodud isendite hulka. Sellele järgnenud märgistamiseksperiment 20 000 angerjaga näitas, et 40 protsenti märgistatud kaladest sõid kormoranid ära juba esimesel aastal.

2000. aastate alguse Eesti rannikumere toitumisuuring näitas angerja osakaaluks kormoranide toidus 0,7 protsenti. See moodustas 72 protsenti kalurite aastasest angerjasaagist. Vahepeal on angerja kaitseks vähendatud angerjarüsade arvu poole võrra ja kala rändeperioodil kehtib seitsme kuu pikkune püügikeeld. Kuna samas on kormoranide arvukus suurenenud rohkem kui viis korda, on selge, et nende mõju sellele kriitiliselt ohustatud kalaliigile ületab kalanduse mõju juba kordades. 

Väinameres oli kormoranide tarbitud ahvenakogus 2,7 korda kõrgem kui 2000. aastate alguses kalurite poolt välja püütud maht. Näiteks langes kalapüügiks suletud Käina lahes ahvena saagikus kümne aastaga perioodil 1995-2005 pärast kormoranide pesitsuskoloonia tekkimist kümme korda ja särje saagikus lausa sada korda. Mujal Väinameres vähenes ahvena ja särje arvukus sel perioodil vaid natuke. Kuivõrd Käina lahes on kalapüük keelatud, on selge, et selle ajalooliselt väga olulise kudeala normaalset toimimist kahjustasid just need linnud.

Eestis 2002. aastal läbiviidud toitumisuuringu põhjal oli koha osakaal Väinamere kormoranide toidus 2,8 protsenti. Võttes arvesse lindude püütud ja kalurite saagiks olnud koha keskmist suurust, sõid kormoranid Väinameres 41 korda rohkem koha, kui püüdsid välja kalurid.

Teadusuuringutest selgub, et kormoranide põhjustatud lõhe noorjärkude keskmine suremus on Taani rannikumeres 47 protsenti. Märgistamiskatsete põhjal sõid kormoranid ära ka umbes 40 protsenti alla 50 sentimeetri pikkustest meriforellidest. Mitmete eri uuringute tulemuste koondanalüüs näitas, et Taanis söövad kormoranid Läänemere lääneosa turska umbes 24 miljonit isendit aastas. Samas on Rahvusvahelise Mereuurimise Organisatsiooni hinnangul selle tursapopulatsiooni kogusaak 4-17 miljonit kala aastas.

Meie hindasime kormoranide kalasaake Eestis. Linnu päevaseks toidutarbimiseks pakutakse tavaliselt pool kilo. Kui võtta arvesse lindude Eestis viibimise aega, oli 2022. aastal Soome lahe piirkonnas pesitsevate 15 744 kormorani arvutuslik kalasaak 1653 tonni aastas. 

Väinameres ja Läänemere avaosas hinnati pesitsevate lindude arvukuseks 20 066 isendit. Seega oli lindude poolt tarbitav kala kogus 2107 tonni. Liivi lahe 2022. aasta loenduse andmeil pesitses seal 25 882 isendit, mis teeb kokku 2718 tonni aastas.

Samas ei arvesta need arvutused sügiseks iseseisvunud linnupoegade ega noorte mittepesitsevate lindude toitu ega ka siit läbirändavaid, näiteks Soomes pesitsevaid linde. Tegeliku kormoranide koguarvu määramiseks ja nende poolt ära söödava kala hulga teadasaamiseks on teadustöödes leitud, et pesitsuspaaride arvu tuleks korrutada paranduskordajaga 4,7–5,2.

See tähendab, et kui kõikide mereosade kogus korrutada veel ka paranduskordajaga, saame kormoranide kõhtu mineva kala hulgaks 16 195 tonni. Seda on märkimisväärselt rohkem kui Eesti rannikumere kalapüügi saagid.

Kuna kormoranide kalatonnid on võrreldes kaluritega täidetud pigem alamõõduliste isenditega, on lindude poolt tekitatud kalastuslik suremus rannikumeres kalurite mõjust palju suurem. Kui lisada siia juurde ka hüljeste saagid, on selge, et kutselist kalapüüki enam Eestis kauaks pole. Harrastajad jäävad ilmselt edasi püüdma, sest nende eesmärk pole tulu teenida, vaid lihtsalt looduses vaba aega veeta. 

Kõige rohkem on meedias tähelepanu saanud Pärnu jõe suudme lähistel askeldavad kormoranid. Arvestades, et seal hiljuti Sindi pais maha võeti ja jõkke asustatakse uusi kalu, siis kas mõne sellise kalaliigi puhul on kormoranide mõju ebaproportsionaalselt suur?

Ei saa väita, et kormoranide mõju Eesti kaladele oleks suurim just Pärnu jões. Seal torkab nende tegevus lihtsalt kõige paremini silma. Suurimad kolooniad on Eestis Käina lahes ja Kolga lahes. Küllap on seal ka mõju suurim.

Tõsi, Liivi lahes pesitsevate lindude arvukuseks on loetud 23 304 isendit ja paljud selle asurkonna isendid on leidnud mugava toitumisala Pärnu jões. Seal on varakevadel meritindi ja vimma rändeperioodil lihtne saaki püüda. Samas on Pärnu jõgi tundlik keskkond ja on päris selge, et tuhanded kormoranid häirivad oluliselt kalade sigimist. 

Sindi paisu alla laskmisega loodeti saavutada olukorda, kus jões tekivad tugevad lõhe ja meriforelli asurkonnad. Kui aga kormoranide arvukust ei piirata, ei anna lõhilaste noorjärkude Pärnu jõkke asustamine paraku ka ootuspärast tulemust. Praegu moodustavad Pärnu lahest püütud lõhedest 80 protsenti ettekasvatatud ja Pärnu jõkke asustatud kalad. See kinnitab iseenesest, et asustamisel on halvas seisus kalavaru päästmisel kriitiline roll. 

Varem oli lõheasurkond hääbunud ja jões kudeva siirdesiia olukord Sindi paisu pärast väga halb. Päästmaks olukorda, on Põlula kalakasvatuses juba aastaid lõhet ja siirdesiiga kasvatatud ning seda Pärnu jõkke asustatud. Ajavahemikus 2013–2022 kokku üle miljoni lõhe ja üle 300 tuhande siia. Maksma on see läinud üle pooleteise miljoni euro. Arvestades kormoranide praegust arvukust Pärnu jõe kallastel, tekib tunne, et see raha on lihtsalt raisku läinud. Tugevaid kalaasurkondi niisuguses olukorras tekkida ei saa. Sindi paisu avamine oli väga hea ka näiteks jõesilmule ja vimmale. 

Tagamaks, et Pärnu jõe kalanduslikku potentsiaali saaks täielikult ära kasutatud, tuleks kormorane sealt eemale peletada. Parim viis seda teha on reguleeritud küttimine. Kormoranid on targad linnud ja nad saavad kiiresti aru, et niisama paugutamine või laseritega valgustamine ei tee neile kahju. 

Samuti tuleb meeles pidama, et Pärnu jõgi kuulub Natura alade võrgustikku. Pärnu jõele on moodustatud Pärnu jõe loodusala (EE0040345), mis kuulub Natura 2000 võrgustiku alade hulka. Sellest tulenevalt kaitstakse jõe loodusalal erinevaid elupaigatüüpe ja isendite eluapaiku: jõed ja ojad (3260), lamminiidud (6450), puisniidud (*6530) ning liikudest harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis), lõhe (Salmo salar) ja paksukojaline jõekarp (Unio crassus). 

Milline on kormoranide mõju kalade sigimisele võrreldes Läänemere eutrofeerumise ja merevee kohatisest temperatuuritõusust tingitud muutustega? Kuidas kohanevad selle tõttu Eesti vetesse sattunud uute liikidega kalamehed?

Temperatuuri tõus ja eutrofeerumine mõjutab kalaliike erinevalt. Mõni kaotab ja teine võib võita. Näiteks ahvenale ja kohale on soojad talved väga head ja ellujäämus kasvab. Kuigi eutrofeerumine on pikas perspektiivis Läänemere paljudele kaladele ohuks, ei saa me praegu kuidagi öelda, et see oleks vähendanud mere kalasaake. 

Suurem kogus lämmastikku ja fosforit tähendab suuremat primaarproduktsiooni, mis suurendab kala toidu hulka. Nii et võime kindlasti öelda, et kormoran vähendab kalasaake rohkem kui kliimamuutus või eutrofeerumine. 

Paljudele kalaliikidele on meie tänane meri väga sobiv. Võtame kasvõi võõrliigi ümarmudila, kelle arvukus pärast invasiooni Eesti vetesse plahvatuslikult kasvas ja kes on nüüd üks kormoranide tähtsamaid saakkalu. Samas lootus, et kormoran suudab ümarmudila arvukuse alla viia, ei ole kahjuks täitunud. 

Ega see ümarmudil enam nii suur nuhtlus polegi. Kalurid on leidnud turud, kus liiki hinnatakse. Kevadsuvel pärast kudemist on näiteks ahven – Pärnumaa kalurite üks tähtsamaid tuluallikaid – nii lahja, et teda pole siis õige püüda. Mitmed kalurid on otsustanud ahvena sel perioodil rahule jätta ning saavad tulu hoopis ümarmudila püügist, kes on sel perioodil rannavetes ka kõige arvukam.  

Muidugi oleks tore, kui saaks täpselt öelda, kui palju mõjutavad eri kalaliikide arvukust erinevad tegurid – kliimamuutused, eutorfeerumine, kalurid, looduslikud kiskjad jne. Paraku on taolise info kogumine väga keeruline. Meil on eri valdkondade teadlastega hetkel toimetamisel käsikiri, kus püüame kalaliikide arvukuse dünaamikat modelleerida, seostades neid mitmekümne keskkonnateguri ja ka kormoranidega neljal Eesti merealal: Soome laht, Väinameri, Liivi laht ja Pärnu laht. Kõige selgem kormorani kiskluse mõju joonistus välja merisiiale, kelle arvukus on madal ja kes vajab jätkuvalt kaitsmist. 

Lugejad on ilmselt näinud pilte kuivanud laidudest, kus pesitsevad kormoranikolooniad. Kuidas mõjutavad kormoranid rannikuvete elustikku ehk peale kalade näiteks teisi linde, aga ka looduskeskkonda? 

Nagu juba öeldud on kormorani mõju kalade arvukusele väga suur, ületades kalurite saake mõnel pool ja mõne kalaliigi suhtes juba lausa sadades kordades. Näiteks koha puhul (isenditena arvestades) Väinameres juba 2000. aastate alguses, kui kormoranide arvukus oli võrreldes hetkeseisuga neli korda väiksem. 

Mis puudutab kormorani mõju teistele haudelindudele ja kolooniatega saarte taimestikule, on teadustöid küllaltki vähe. Samas märgati seda, et kormoran võib teistele linnuliikidele piiravat mõju avaldada Eestis juba ammu, üsna kohe pärast pesitsuskolooniate teket. Näiteks haha ja kalakajaka arvukus oli mõnedel Matsalu Rahvuspargi kormoranilaidudel vähenenud juba aastaks 1995. 

Asja lihtsalt kõrvalt vaadates on pilt aga selgemast selgem: kormoranikolooniates hävib ajapikku kogu kõrgtaimestik. Kormoranisaared on väljaheidetest valged ja lagedad ning seal pole võimalik pesa peita. Praegu analüüsib kolleeg Lauri Saks haudelinnustiku seirega kaetud Eesti väikeste meresaarte lindude liigirikkuse muutusi pikaajalisel skaalal. Esimesed andmed näitavad, et neil saartel, kuhu tekkis koloonia, vähenes ka linnustiku mitmekesisuse indeks väga kiiresti. 

Näiteks võib tuua Vaika saared (Keskmine Vaika ja Alumine Vaika), kuhu tekkinud koloonia hävitas kiiresti kadakad ja magesõstrad, sest linnud rebisid oksi oma pesade ehitamiseks. Varjevõimaluste puudumisel kadusid partlased. Lagedatel laidudel pole neil lihtsalt kaitset merikotka ega suurte kajakate või vareslaste kiskluse eest. 

Muidugi võib öelda, et eks need pardid ja hahad võivad mujale kolida, kuid elupaikade arv on piiratud. Kormoran on samas Eestis väga arvukas, mida ei saa öelda paljude partlaste kohta. Seega kaitstes kormorane, kahjustatakse tegelikult palju haruldasemaid linde. 

Eeldusel, et kormoranide mõju on nende arvukuse vähendamiseks piisavalt suur, siis millised lahendused on selleks sobilikud ja seejuures ka humaansed? Kas jahti pidamata on arvukuse piiramine üldse võimalik? 

Letaalne heidutus küttimise näol on peamine meetod, mis annab kormorani arvukuse juurdekasvu peatamiseks tulemusi. Seaduskuulekat jahti ei pea me ka kindlasti ebahumaanseks. Kõige efektiivsem oleks seda teha enne sigimisperioodi algust. Nii jääks suur osa linnupoegi lihtsalt sündimata. 

Viimase kümne aasta jooksul on täheldatud kormoranide arvukuse märgatavat tõusu just Rootsis ja Eestis. Nii et kui mujal Euroopas osatakse kormoranide arvukust piirata, oleme meie need siin Eestis, kes linde pidevalt ja kõvasti nii öelda juurde toodavad. Kui Läänemere piirkonnas oli 2012. aastal ligikaudu 162 000 pesitsevat paari, siis 2022. aastal oli see number umbes 220 000. Seega oli juurdekasv 58 000, millesse Eesti panustas 20 836 haudepaariga. See on 40 protsenti juurdekasvust! 

Kui võrdleme seda Eesti territooriumi osakaaluga Läänemere piirkonnas, on selge, et oleme siinkandi kõige tublimad kormoranikasvatajad. Meist on saanud suurim kormorane "eksportiv" riik Läänemere piirkonnas. Kui me neid kiiresti ja palju küttima ei hakka, lisandub linde seni, kuni kala otsa saab. 

Kui näiteks 2022. aastal hinnati Eestis kormorani isendite arvukuseks 67 226 pesitsevat isendit, oli number viimase 2023. aasta loenduse järgi kasvanud 83 000 peale. See tendents teeb kalavarude eest vastutavad inimesed murelikuks. Taani kolleegid ütlevad, et neil ongi rannikumeri juba kalavarudest tühi. Näiteks on meil veel õnneks enam-vähem arvukaks peetav lest muutumas seal juba tõeliseks harulduseks. 

Looduses on ikka nii, et kui saaklooma jätkub, siis kiskja populatsioon muudkui kasvab. Seda muidugi tingimusel, et kiskjat ennast keegi ei ohusta. Varsti on Eestis juba kaks pikka aastakümmet arutletud, et las kormorani arvukus kasvab, küll keskkond ise reguleerib. Ei reguleeri ta midagi! 

Viimased 12 aastat on meil lindude arvukus kasvanud tempos 8,9 protsenti aastas. Kuna mitme kalaliigiga pole enam hästi, seatakse täiendavaid piiranguid hoopis kaluritele. Need on muidugi vajalikud, kuid ilma lindude arvukust kontrollimata kaotab see mõtte. Selle, mis kalurid püüdmata jätavad, võtab endale järjest kasvav kormoranide pere. 

Millised on teiste riikide praktikad? Kas üleilmselt on peale jahtimise veel viise, kuidas kormoranidega tegeleda?

Sõltub, mida me "tegelemise" all silmas peame. Kui jutt on arvukuse vähendamisest, siis ei ole Läänemere skaalal peale küttimise teist võimalust. Lindude äraajamine viib konflikti teisetele veekogudele ega vähenda arvukust. Seega on küttimine peamine ja kõige efektiivsem meetod. 

Muidugi tuleks seda teha kogu Läänemere ulatuses. Muidu jääb mõju lokaalseks ja lühiajaliseks. Teoreetiliselt võib mõelda, et kui panna tohutud jõud kõikjal ja korraga lindude heidutamisse – nii, et nad kusagil hetkekski rahu ei saa – võib populatsioon vähenema hakata ka stressi ja nälja tõttu. Samas, kas see on eetilisem kui jaht? Selge on muidugi see, et mõnes kalade jaoks väga olulises kohas, nagu kevadel Pärnu jõel, on vajalik ka lokaalselt läbiviidav heidutus. See annab võimaluse kaladel paremini sigida. 

Taanis on end arvukuse stabiilsena hoidmise meetmena tõestanud pesades munade õlitamine. Siiski tõdetakse ka seal, et arvukuse vähendamiseks on parem ka lisaks küttida. Näiteks on Taanis üks suur koloonia 2000 pesitsuspaariga. Seal on 18 aastat järjest kõik munad ära õlitatud, kuid lindude arv pole koloonias vähenenud. Kormorani arvukuse kasv mujal on lihtsalt mõju kompenseerinud. Selge on see, et kui toimuks õlitamine kõigis kolooniates, väheneks pikapeale ka arvukus ehk juurdekasv ei kompenseeriks suremust. 

Ehkki võib vaielda kormoranide optimaalse arvu üle, on ilmne, et Eestis on neid liiga palju. Ühest küljest pole kormoranid kuidagi ohus ja teisalt avaldavad nad nii kalandusele kui ka teistele merelindudele tugevat negatiivset survet. 

Seega, et kormoranide arvu langetada, tuleb neid senisest märksa rohkem küttida. Lindude küttimiseks tuleks välja töötada kompensatsioonimehhanismi, mis motiveeriks omakorda jahimehi. Tasub meeles pidada, et kui Eestis leitakse näiteks metssigu või põtru liiga palju olevat, ei kahtle keegi, et asja saab ja tuleb lahendada jahtimisega. 

Timo Arula ja Redik Eschbaum esitasid hiljuti oma eksperthinnangu ka regionaal- ja põllumajandusministeeriumile.