Euroopa Liidu kliimamuutuste teenistuse Copernicuse analüüsi kohaselt oli lõppenud juuli temperatuur 1850–1900. aasta keskmisest 1,5°C kraadi kõrgem. Eelnevat soojarekordit hoidnud juuli oli 0,33 °C võrra jahedam. Maailma keskmine merepinna temperatuur ületas juulis 1991-2020. aasta keskmist 0,51 °C kraadi võrra. Nii soe pole see olnud vähemalt mõõtmisajaloo algusest.

"See, et ookeani ülemised kihid on soojenenud, pole mingi uudis. Vastupidi, see on äärmiselt hea sõnum. See ütleb, et tohutu osa soojusest, mis on Maa süsteemi lisandunud, on tegelikult salvestunud ookeanis," sõnas Soomere saates "Uudis+". Teisisõnu muudavad rekordilised veetemperatuurid ilmsiks ja silmnähtavaks planeedi pikemaajalise soojenemise. Kümnendiku kraadi võrra kõrgem keskmine veetemperatuur tähendab omakorda, et õhutemperatuur ulatub kõige kuumematel aladel varasemast mitme kraadi võrra kõrgemale.

Tervikuna on lisandunud Soomere hinnangul Maa süsteemi juba piisavalt energiat, et kliimamuutuse mõjud on näha selgelt ka Eestis. "Millega peame arvestame eriti pärast eilset-tänast äikesetormi, mis meid väga kõvasti ei tabanud, on see, et Eesti ei ole enam paradiislik kant, kus kliimamuutuse mõjud on ainult mõnusad ja mugavad. Oleme situatsioonis, kus kliimamuutus on hakanud lööma inimeste pihta. [...] Sellega, et kuumalained hakkavad inimeste elusid võtma või rahe lõhub meie autod, sellega peame lihtsalt harjuma hakkama," sõnas mereteadlane.

Lisaks inimeste tervist ja vara vahetult kahjustada võivatele nähtustele tuleb silmitsi seista ka muutustega ilmastikus. Lisaenergia toel teevad troopilised õhumassid laiemaid lookeid põhja ja arktilised õhumassid lõunasse. "See, millega me kohaneme peame, on juba kohal. See on aastaaegade struktuuri muutumine. See on asjaolu, et kevadel mais-juunis on meil küll päikselised, aga vastikult kõledad põhjakaarte tuultega. Meil on tarvis harjuda, et suvel on vahest kõrvetavat kuumust üle 30 kraadi mitu nädalat. Kui vanasti oli jämedalt vihmast aega nädal, siis nüüd peame arvestame kahe-kolme nädalaga. Ilmatüübid laiemalt kestavad kauem," lisas Soomere.

Mereelustiku probleemid

Kui inimestel on võimalik uue reaalsusega kohaneda, siis mereelustikul Tarmo Soomere sõnul erilist pääsu pole. Nii liigub praegu mööda näiteks piki Lõuna-Ameerika rannikut lõuna poole niinimetatud punane tõus. "See on erakordselt soe vesi, mis liigub piki rannikut lõuna poole, kus on (tavaliselt) külm ja see võtab mereelustikku nagu loogu. See pole enam üldse naljakas, kui arvestame, et iga teine sõõm hapnikku, mida me hingame, on pärit merest," sõnas mereteadlane.

Seniste suundumuste jätkudes võib oodata seeläbi mereökosüsteemide vaesumist. "Pihta saavad kõige tugevamini need liigid ja liigirühmad, kes on värskelt kujunenud või õrnemad," viitas Soomere. Täiendava hoobi mereelustikule võib anda keskmisest 15 protsendi võrra tagasihoidlikum Antarktika merejää ulatus. Ookeani pinnakihi külmumine võimaldab uppuda raskemal soolasel veel sügavamale. Selles lahustunud hapnik on aga seal elavate hapnikku tarbivatele olenditele eluks hädavajalik.

Ookeaniringlusega on seotud teinegi nähtus. Eesti kliima on selle laiuskraadi kohta võrdlemisi soe ja tingitud Atlandi ookeani põhja-lõuna-suunalisest soojuspumbast. Soe troopiline vesi liigub pinnakihis Gröönimaa lähedale, kus tekkivad tsüklonid selle Põhja-Euroopasse kannavad.

"See veepump on paljude arvates elu alus kogu Atlandi ookeanis. Kui see peaks seisma jääma, siis meil jääaega ei tule, aga meil tuleb kliima, nagu on praegu Alaska lõunaotsas Anchorage'is. Seda kliimat me eriti ei igatse. Muidugi ei ole meil enam konditsioneeri vaja, sest suurema osa aastast on siin niiske ja jahe," märkis Soomere. Teadlased järeldasid tema sõnul juba kuue aasta eest ilmunud töös, et Atlandi põhja-lõuna-suunaline soojuspump on vähemalt viimase 1600 aasta kõige sandimas seisus.

Hiljutises töös järeldasid aga Taani teadlased, et teatud protsessid vihjavad, kuidas soojuspump võib sel sajandil täielikult kokku kukkuda. "Ega see täiesti seisma ei jää. [...] Kui tuuled jäävad ikka puhuma piki veepinda, siis jääb ookeanitsirkulatsioon käima. Kui see tsirkulatsioon aga oluliselt nõrgeneb, võib meie lapselastel olla siin mõnevõrra jahedam, vihasem ja hallim kliima," sõnas Tarmo Soomere.

Copernicuse kuukokkuvõte

Maailma keskmine merepinna temperatuur ületas juulis 1991-2020. aasta keskmist 0,51 °C kraadi võrra. Atlandi ookeani põhjaosas oli vahe pikaajalise keskmisega veel suurem – 1,05 °C. Kui selle kirdeosas oli temperatuur keskmisest kõrgem, siis ookeani loodeosa vee temperatuuri võis Copernicuse kliimateenistuse teatel pidada ebaharilikult kõrgeks. Mereleitsakuid esines nii Gröönimaa lõunaosas, Labradori meres, Kariibi meres ja mitmel pool Vahemeres.

Antarktikat ümbritseva merejää ulatus oli juuli pikaajalisest keskmisest 15 protsendi võrra väiksem. Nii tagasihoidlik pole olnud see sel ajal vähemalt regulaarsete satelliidivaatluste algusest. Arktika merejää ulatus jäi samuti alla keskmise, kuid mitte kuigi palju. Võrreldes 2020. aasta miinimumiga oli jääd aga palju rohkem.

Sarnaselt rekordiliselt soojale merepinna temperatuurile oli selle aasta juuli soojem kui ükski teine kuu mõõtmisajaloo vältel. Juuli temperatuur oli 1850–1900. aasta keskmisest 1,5°C kraadi ja 1991-2020. aasta juuli keskmisest 0.72°C kõrgem. Eelnevat soojarekordit hoidnud juuli oli 0,33 °C võrra jahedam. Kuumalaineid esines mitmel pool põhjapoolkeral, sh Lõuna-Euroopas. Lõuna-Ameerikas ja Antarktikas oli õhutemperatuur talvekuule tavatult kõrged.