Ehitusinsener: praegu jõuab veel lõhkemisohus toru soojustada
Külma ilmaga jäätub torudes nirisev vesi aegamisi, kuni tekib jääklomp, mis võib sulades toru lõhkema panna. Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusinstituudi direktor Anti Hamburgi sõnul peaksid oma torustiku üle kontrollima eeskätt need, kelle torud on maapõues või soojustamata.
Kui kaua kulub ühes torus jääklombi tekkeks, sõltub Hambrugi sõnul külmakraadidest. Näiteks võib toru -20°C pakasega jäässe minna ühe ööpäeva jooksul. "[Jäätumisaeg] sõltub ka sellest, kus toru asub: kas maapinna sees või ruumis, mis on kütmata," lisas ta saates "Terevisioon".
Plusskraadide ja sulaimaga hakkab jää toru seinte pealt sulama. "Kõige kriitilisem ongi see, kui see jää natuke sulab ja siis uuesti külmub. Kuna jääl uuesti sulades ja kümudes maht kasvab, siis mingil hetkel ta saavutab piiri, kust toru survele või pingele vastu ei pea," kirjeldas Hamburg plahvatuse teket.
Sel juhul lähevad metalltorud tema sõnul tavaliselt kiiresti lõhki. "Plastiktoru ei pruugi lõhki külmuda. See võib juhtuda mõne külmumistsükliga. Mida rohkem on sulamist-külmumist, seda tõenäolisem on, et plastiktoru ka lõhki läheb," võrdles ta. Siiski võib esimese külmumistsükliga lõhkeda ka vanem plasttoru.
Külm liigub inerstsiga
Kõige rohkem tunnevad oma torustiku külmumise pärast muret suvemajade elanikud. Nimelt on Anti Hamburgi sõnul veeavarii oht kõige suurem maapinnas asuvates torudes. "Kui [toru] on kusagil ruumis sees, on meil võimalik seda sulatada: kutsuda torumehed, kes aitavad sulatamisega tegeleda või ise hakata soojendama seda. Kui see toimub maapinnas sees, siis me ei tea, kuskohas täpselt see külmumise koht on," kõrvutas ta.
Keldrites võib tema sõnul oletada, et külmumine tekib kohas, kus toru majja sisse tuleb. Kellel on juba torud külmunud ja lõhkemisoht suur, võikski Hamburgi sõnul need kohad üle vaadata. Maapinda maetud torude puhul on suurem oht aga külmumispiirist kõrgemal ehk kuni 1,5 meetri sügavusele asetatud torudel. "Kusagil meetri ja poole meetri peal nii-öelda pika külmaga jõuab külm ka nii sügavale," ütles Hamburg.
Nimelt liigub külm maapinnas väikese inertsiga. Kui Eestis on sel talvel alates novembrist vahetunud mitu külmumise-sulamise tsüklit, siis iga korraga on külm jõudnud pinnases veidi sügavamale. "Kui mõtleme, et nüüd läheb soojaks ja probleem kaob ära, siis tegelikult [...] hakkab külm maapinnas sügavamale minema. Meil võib alles nädala pärast seal maa sees toru külmuma hakata," kirjeldas Hamburg.
Pinnasesse maetud ja isolatsiooniga torudeni võibki külm jõuda niivõrd aegamisi, et avariioht on tõsine alles veebruaris-märtsis, mitte isegi veel jaanuaris. "Ehk kui kusagil on teada, et {torud on] maapinna lähedal, siis kindlasti täna on võimalik veel reageerida ja kasvõi mõned kohad lahti kaevata, torusid asendada või panna mingi lisasoojustus sinna peale," märkis Hamburg.
Samuti soovitab ta praegu keldrites torud üle vaadata. Seda eriti keldrites, mis on kütteta või isoleeritud põrandaga. Kui keldris on õhuluugid, siis esmajoones võiks Hamburgi sõnul sellised külmaohtlikud kohad üle kontrollida.
"Muidugi on võimalik ka termostaadiga reageerivaid küttekaableid torudesse sisse paigaldada. Või siis on toru ümber võimalik pöörata elektrilised küttekaablid, aga teatavasti elekter on ka kallis. Nii et mida sügavamal maapinna sees ja mida rohkem sooja ruumi pool [torud] on, seda väiksem see mure on," arutles Hamburg.
Toimetaja: Airika Harrik
Allikas: "Terevisioon"; küsis: Katrin Viirpalu