Lugeja küsib: miks lumikellukesed keset lund ära ei külmu?
Uudishimuliku ERR Novaatori lugeja küsimusele, miks lumikellukesed ja teised kevadlilled keset lund ära ei külmu ja mis häda on neil üleüldse sedavõrd vara õitsema hakata, vastab Tallinna botaanikaia taimeteadlane Urmas Laansoo.
Laansoo märkis, et mitmete aiataimede õitseaeg ongi Eesti oludes ebaloomulik. "Lumikellukesed, märtsikellukesed, krookused jpt varakevadised sibultaimed pole Eestis pärismaised. Eesti pärismaised sibultaimed-laugud õitsevad hiljem, kui juba leidub looduses tolmeldajaid," märkis botaanik.
Ttaimede looduslikes kasvukohtades Türgis, Kaukaasias ja mujal on seevastu nende õitsemise ajal varajaseid tolmeldajaid, kes Eestis veebruaris või märtsis puuduvad. Aprillis aga hakkavad ka juba Eestis ringi lendama paljud nektarist ja õietolmust toituvad putukad.
Lumikellukeste valgurikaste elaiosoomidega seemneid levitavad sipelgad. Seemnelise on toiduks sipelgatele, seemet ennast nad ei söö. Lumikellukese perekonnas on nii steriilseid, idanemisvõimelisi seemneid mittemoodustavaid vorme kui ka fertiilseid ehk seemnetega paljunevaid vorme ja liike.
"Aiataimena paljuneb lumikelluke enamasti vegetatiivselt sibulatega, sest Põhja- ja Kesk-Euroopas lumikellukestel kui siin mittelooduslike taimedel puudub tolmeldaja. Küll aga on lumikelluke looduslikes kasvukohtades putuktolmlev taim," selgitas botaanik.
Vastus küsimusele, miks mõned taimed üldse nii vara õitsevad, on juba keerukam. Lihtsustatult saab süüdistada nende looduslikke kasvutingimusi. "Lumikelluke on sageli lehtmetsade või segametsade taim. Enne puittaimede pungade puhkemist ja lehtede kasvamist on õitsemine metsataimel mõttekam, sest hämaras lehistunud metsas satub peale puude pungade puhkemist ja lehtede kasvamist palju vähem tolmeldajaid," laiendas Laansoo.
Varakevadise õitsemise ja võsu varajase arengu muudab sibultaime sibulasse eelmisel kasvuperioodil talletatud toiduvaru.
Külma aitavad taimedel trotsida taimemahlas leiduvad erilised külmumisvastased valgud – antifriisid. Need takistavad jääkristallide moodustumist ja piiravad nende suurust ja kasvu. See kaitseb taimerakke kahjustuste eest.
Krõbedama külma saabudes võivad kaotada taimed seega küll ajutiselt oma jäikuse ja pikali maha vajuda, kuid sisuliselt jäävad nende koed siiski terveks. Nii saavadki need temperatuuri tõustes erilise vaevata toibuda. Taimede täpne külmataluvus on liigiti erinev.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa