Veatut maakaarti pole võimalik teha

Hiljaaegu valmistasid Princetoni Ülikooli teadlased uue kettakujulise maakaardi, kus ükski riik pole loomupärasest suurem. Arvestades, et Maad kujutavaid kaarte leidus juba enne kümneid erinevaid, uuris Novaator Eesti geograafidelt, mille poolest need erinevad ja kuidas neid koostatakse.
"Kaartidel on neli põhiparameetrit, mis muutuvad või mida moonutatakse: kuju, pindala, suund ja pikkused," ütleb Tartu Ülikooli geoinformaatika vanemteadur Evelyn Uuemaa. "Pindala ja kuju on kaks põhiomadust, mis üksteist välistavad. Kui säilitada kuju, siis pindala alati läheb valeks ja vastupidi." Omavahel saab koos säilitada aga näiteks pindala ja pikkuseid, suunda ja kuju või pikkuseid ja suunda.
Kui parameetrite kombinatsioonid võtavad lugejal silme eest kirjuks, siis geograafide jaoks on tegu paratamatusega. "Kuidagi sa pead maakera lapikuks suruma," tõdeb TÜ geograafia kaasprofessor Taavi Pae. Kolmemõõtmelist maad kahemõõtmelisel kaardil kujutades tuleb nii ehk naa teha moonutusi. Nii leidubki kümneid erinevaid Maa projektsioone.
Merkaatorist Winklini
Lugejale arvatavasti tuttav kaardirakendus Google Maps kasutab Merkaatori projektsiooni. Viimase lõi 1569. aastal flaami kartograaf Gerardus Mercator. "Merkaator töötati välja puhtalt merenduse jaoks," ütleb Evelyn Uuemaa. "Asimuudiga joon on seal sirge, mis tähendab, et kui merel mööda sirget minna, on see sama suund küll. Tegelikkuses see ei ole aga üldse kõige otsem tee ja tänapäeval keegi seda enam ei kasuta."

Merkaator on geograafide sõnul halb projektsioon ka seetõttu, et moonutab tohutult mandrite ja merede proportsioone. "Iseenesest võis see olla Euroopale kui maadevallutajale väga kasulik, sest Euroopa tundub teistega võrreldes väga suur ja tähtis, aga Aafrika ja üldse kogu ekvaator on väga väike," arutleb Uuemaa. Taavi Pae lisab, et Merkaatoril on alati hea võrrelda Gröönimaa ja Aafrika proportsioone. Kui Merkaatoril tunduvad need ühesuurused, siis tegelikult on Gröönimaa sama suur kui Araabia poolsaar ehk Aafrikast kordades pisem.
Moonutustele vaatamata või just tänu nendele soositi Pae sõnul Merkaatorit ka Nõukogude Liidus. "Kui keegi Merkaatori kaardi pealt mõõdaks ära, siis oleks justkui üks neljandik maakerast Nõukogude Liit. Kõik me õppisime, et üks kuuendik maakerast on Nõukogude Liit, aga Merkaatoril võimendus see veelgi," meenutab ta.

Nüüdseks on suurorganisatsioonid nagu ÜRO ja National Geographic Society (NGS) Merkaatorist loobunud. Aastast 1988 kasutas NGS oma ametlikel kaartidel Robinsoni projektsiooni, mille vahetas 1998. aastal välja Winkeli kolmikprojektsioon.
Winkeli voorusena toob Uuemaa esile, et see moonutab Maal leiduvat kõige vähem. "Seal on kõik vead minimeeritud. Ei saa öelda, et midagi oleks õigesti: kõik vead on miinimumini viidud, aga samas on igal pool natuke viga sees," selgitab ta.

Vigadele vaatamata leiame Google Mapsist aga endiselt Merkaatori. Uuemaa sõnul on see nii väga praktilisel põhjusel: Merkaator säilitab kuju. Mõne muu projektsiooniga kaardirakenduses paistaksid põhjapoolkeral sisse suumides hooned lopergused ja tänavad ei ristuks tõepäraste nurkade all. "Inimestel oleks väga raske aru saada, miks siis järsku niimoodi, kui tegelikult tänavad ei ole sellised," ütleb ta. "Kui me aga suurendame Merkaatoril sisse, siis meil kaob ära suurusetunnetus, sest hooned on tegelikult väga vale suurusega seal."
Uuemaa lisab, et kuigi kasutaja näeb Google Mapsis Merkaatori-põhist maakaarti, arvutab rakendus taustal iga joone pikkust geograafilistes koordinaatides. Niisiis hindab Google Maps vahemaid üldjuhul õigesti, kuigi Uuemaa sõnul sai ta Eesti koordinaatidega võrdlevalt arvutades siiski pisut erineva tulemuse.
Muutuva maailma muutuvad kaardid
"Vanasti olid kaardid tõesti navigatsiooni jaoks. Need olidki paberkaardid, mida trükkisin välja ja vaatasin, kuhu lähen," ütleb Evelyn Uuemaa. Tänapäeval on meil aga rakendusi täis nutitelefon. "Mõni inimene tahab vahel atlast vaadata, aga kaartide eesmärk on väga paljuski muutunud," tõdeb uurija.
Projektsioone kui selliseid on vaja just kaartide trükkimiseks. Tänapäeval luuakse uusi lahendusi mitte niivõrd teaduse kui ettevõtluse praktiliste vajaduste järgi. Rakendused nagu Google Maps või Uber kasutavad kujutise loomiseks küll endiselt geograafiat, kuid põhinevad uuel ruumianalüüsil. "Näiteks kuidas meie tellitud söök jõuab kõige kiiremini meile, seal taga on ka geograafia ja kaardid, aga mitte klassikalisel kujul," toob Uuemaa näite.
Kuigi andmeanalüüs toimetab juppidega, mida võib endiselt nimetada projektsioonideks, on need geoinformaatiku sõnul pigem ruumijagamise süsteemide võrgustikud. Maakera jagatakse andmeanalüüsis võrdseteks ruutudeks või heksagonideks, mis indekseeritakse ruumiliselt ära. "Need tükid on hierarhilised ehk on võimalik väga kiiresti leida, kus on mis, mille sees ning kus ja kui palju midagi on," loetleb Uuemaa.
Projektsioone nagu Winkel andmeanalüüsiks enam ei kasutata. Ometi luuakse geograafide sõnul uusi projektsioone igal aastal juurde. "Neid on, pakun välja, paarsada vabalt. Paljud on ka kunstiliste eesmärkidega, aga kõiki kasutataksegi vastavalt oma eesmärgile," sõnab Uuemaa. Nii sobib vähima moonutusega Winkel hästi kooliseinale ja atlasesse üldiseks maakaardiks, Merkaator aga hoonete kuju mõistmiseks. Pooluste sulamist on hea näidata kaardiga, kus üks või teine poolus keskel, kliimavöötmeid aga mõne klassikalise projektsiooniga, kus ekvaator on keskel.
Princetoni Ülikooli teadlaste uue kettakujulise maakaardi kohta ütleb Uuemaa, et see sobib hästi lastele koolis kasutamiseks. "See on üldkaart, visualiseerimiseks päris äge, aga selle kaardi täpsus on pigem müügitrikk. Vahe võrreldes Winkliga on üliväike," hindab ta.

Projektsioonid minetavad oma tähtsuse ka kõikvõimalikel plaanidel, alates talukohtadest lõpetades turistidele mõeldud linnaplaanidega. Taavi Pae sõnul eristabki plaani ja kaarti tõsiasi, et plaani puhul keegi projektsioonile enam ei mõtle.
"Linnaplaane võidakse tänapäeval teha ka nii, et sa tegelikult suurendad kunstlikult kesklinna üles, misläbi mahub sul rohkem sinna peale restorane ja vaatamisväärsusi," märgib Pae. "See enam ei ole üldse täpne ja turistil pole ka eriti vahet, kui ta 100 meetrit kõnnib, kuigi tegelikult on vahe looduses 150 meetrit." Teisisõnu, mida väiksem ja detailsem on kujutatav ala, seda vähem oluline on projektsioon.
Lugeja kaarditaju testimiseks küsib Taavi Pae, kuhu suunas hakkaks ta Eestist minema, kui sooviks lennata näiteks Souli või Pekingisse. Kes pakuks, et otse ida suunas, eksib. "Kuna meil on mõttes ees mingi suhteliselt Merkaatorist mõjutatud maailmakaart, siis esmapilgul tundub, et hakkaks itta või edelasse minema," seletab ta. Tegelikult saaks Eestist Souli kõige otsemat teed kirdesse lennates.