Eesti teadlaste uus süsteem ennustab lekkivate laevavrakkide kahju
Talllinna Tehnikaülikooli teadlaste uue süsteemiga saab ennustada merereostuse levikut Läänemere idaosas. Näiteks aitab see hõlpsamalt laevavrakkidest lekkivat kütust koristada või hinnata rajatava tuulepargiga kaasas käivat reostusriski.
Eesti rannikumeres on palju laevavrakke. Kuna enamik neist lebab merepõhjas juba üle 70 aasta, võivad need üha tõenäolisemalt lekkida. Tallinna Tehnikaülikooli mereteadlased said nüüd valmis süsteemi, mis ennustab, kuhu lekkiv kütus meres liigub.
"See aitab teada, kuhu reostus võiks jõuda või mis sellega vees juhtuda võiks. Nii aitaks süsteem näiteks paremini planeerida vajalikku tehnikat ja inimesi: kuidas mingit reostust paremini likvideerida oleks võinud või kuidas selle paremini reageerida oleks võinud," ütleb uuringu üks autoreid nooremteadur Siim Pärt.
Koos kaasautoritega proovis ta oma süsteemi töökindlust järele kuue triivikatsega. Selleks heitis töörühm erinevates rannikumere kohtades vette nutipoisid LainePoiss. Pärdi sõnul lasti poidel siis mõni tund kuni mõni nädal vees triivida. "Peale seda me mudeldasime neid poisid oma süsteemis. Vaatasime, kui hästi lähevad kokku meie süsteemi trajektoorid reaalses elus toimunud poide trajektooridega," meenutab ta.
Poide tegelik liikumine langes mudeli oletustega üpris hästi kokku. Väiksema tuulega töötab mudel Pärdi hinnangul väga hästi, kuid tormist merd on seevastu õigesti mudeldada väga raske. Ehkki sarnaseid süsteeme on olemas teisigi, kasutab uus süsteem just Eesti merealale jõudnud hoovuse- ja lainetuseandmeid.
"Meie arendatav süsteem põhineb Norras arendataval merereostuse ja ujuvate objektide trajektoori prognoosisüsteemil OpenDrift. Meie sidusime selle kokku Eesti oma mere mudelprognoosidega," kirjeldab nooremteadur. Lisaks on uus süsteem tema sõnul varasematega võrreldes veidi parema lahutusvõimega.
Pärdi sõnul saab uut ennustussüsteemi kasutada kahel eesmärgil. Esiteks aitab see õlireostusi ohjavatel asutustel täpsemalt ja tõhusamalt tööd teha. Teiseks aitab see hinnata riske: kas näiteks mingisse paika sobib rajada tuuleparki.
"Kohtades, kus reostuse tekkeoht on suur, saab mudeldada erinevaid reostusstsenaariume ja siis määrata, mis võiks olla nende mõjupiirkonnad," seletab Pärt. Näiteks liigub tuulepargi alal ringi tavapärasest rohkem erinevaid laevu ja aluseid. Sestap on ka reostuse oht tuulepargi alal suurem.
Siim Pärt ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Marine Pollution Bulletin.
