X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eesti vetesse uppunud sõjalaevad kujutavad tiksuvat reostuspommi

Foto: ERR

Eesti vetes leidub hulganisti maailmasõdade aegseid laevavrakke, mille kere korrodeerumise tõttu võib tulevikus näha üha rohkem kütuselekkeid. Riik on siiani tegelenud eelkõige taolistele reostusjuhtumitele reageerimisega, sest ennetav töö on keeruline ja kallis.

Eesti meremuuseumi teadur Ivar Treffner tunnistas Vikerraadio saates "Ökoskoop", et Eesti vetesse uppunud vrakkide arvu ei tea täpselt keegi. Läänemeres on leidnud lõpu hulk laevu ja neist kõiki pole arvatavasti avastatudki. "Teadaolevaid keskkonnaohtlikke vrakke on kümneid. Tegemist on laevadega, mis kasutasid omal ajal juba vedelkütuseid, mitte kivisütt või purjeid," selgitas teadur.

Treffner tõi keskkonnareostuse näitena 1944. aastal uppunud Saksa hävitaja T30, mis hakkas paar aastat tagasi lekkima Narva lähistel. Selleks pidi riik korraldama ulatusliku koristusoperatsiooni. "Mis praegu juba jälle lekib, on Saaremaa lähedale uppunud Cassandra vrakk esimest maailmasõjast. Kohale minnes tuvastasime pinnale kerkinud õlimullid, mis muutusid veega segunedes õlilaikudeks," lausus ta.

Cassandra näol on tegemist 130-meetrise Briti kergeristlejaga, mis tuli Eestile appi iseseisvussõjaajal, kuid sõitis meremiini otsa ja läks põhja. "Ta lebab Vilsandi saarest umbes 25 meremiili Rootsi poole. Ega ta väga kalda lähedal pole ja see teeb ka jälgimise keerulisemaks," nentis Treffner. Tunnistajate ütluste põhjal oletatakse, et miiniplahvatusele vaatamata jäid kütusepunkrid arvatavasti terveks.

Cassandra punkerdas enne Eestisse saabumist Kopenhaagenis ja kuna sellega olid kaasas teisedki sama klassi laevad, saab tuletada, kui palju kütust Cassandra endaga kandis. "Võib eeldada, et kütus oli sama ja ka kütusekulu oli enam-vähem sama. Meil on teiste laevade logi väljavõtted. Cassandra logi läks koos laevaga põhja, aga me teame, et ta võis sisaldada vahemikus 710–780 tonni kütust. Võib-olla tuli ka uppumise hetkel midagi välja," arutles Treffner.

Tühjaks pumpamine on keeruline ja kulukas

Cassandra-taolise vraki tühjaks pumpamine on Ivar Treffneri sõnul küllaltki keeruline, sest see asub 95 meetri sügavusel ja lähimast rannikust küllaltki kaugel. "Ta lebab külili ehk kõigile punkritele naljalt niikuinii ligi ei pääse. Ideaalses maailmas tuleks sellised vrakid muidugi tühjaks pumbata. Teisest küljest tuleb alati vaadata ka, mis see maksab. Ütleme nii, et selline operatsioon ei ole just kõige odavam," märkis ta.

Politsei- ja piirivalveamet (PPA) teeb perioodiliselt Cassandrast ja teistest reostusohtlikest vrakkidest ülelende, kuid aktiivsemat jälgimist on Treffneri sõnul küllaltki keeruline korraldada. "Suure tõenäosusega nad korraga tühjaks ei jookse, tahaks loota, et laev hakkab ikka enne märku andma. Küsimus on siis ka selles, kui kiiresti jaole saadakse ja kus kohas reostus toimub. Reostuse koristamine merel on umbes kümme korda odavam, kui seda rannas teha," tõi spetsialist välja.

Kuidas üldse kütust uppunud laevadelt välja saada? Treffneri sõnul puuritakse laeva kere külge kraanid, mille külge omakorda ühendatakse voolikud. Seejärel lastakse kuum vesi sisse, et kütus vedelamaks muutuks ja uhutakse välja. "Metall korrodeerub ja muutub järjest pehmemaks. Kui kere on juba väga vana ja rabe, siis kraane enam kinnitada ei saa ja tuleb nuputada muid lahendusi. Maailmas on erinevaid variante," sõnas Treffner.

Kuna vanad sõjalaevad sisaldavad ka lõhkemata laskemoona, kujutavad need endast sukeldujatele ohtu. Seetõttu tuleb ka vana moon enne pumpamist kahjutuks teha või eemaldada. Uppunud kalalaevadel on aga kummitusvõrgud, kuhu sukelduja võib kergesti takerduda. "Need samad võrgud püüavad peale laeva uppumist kala edasi. Lähed vaatad, hülged, kalad; vrakid on lihtsalt neid paksult täis," möönis meremuuseumi teadur.

Merevägi: lekete hulk võib mingil hetkel hüppeliselt kasvada

Eesti merealal vastutab reostustõrje eest merevägi. Mereväe reostustõrje peaspetsialisti Mati Kose sõnul pärinevad paljud Eesti laevavrakid esimese ja teise maailmasõja aegsest perioodist. "Nende vanusest tulenevalt on võimalik laevade kerede ja konstruktsioonide kahjustumine või kokkuvarisemine, millega võivad kaasneda ka naftasaaduste lekked ja merereostused," ütles Kose Novaatorile.

"Viimastel aastatel on väiksemaid, kuni keskmise suurusega vrakkidelt pärit lekkeid tuvastatud, ent ei saa kinnitada, et nende sagedus oleks oluliselt kasvanud," täheldas Kose. Spetsialist lisas, et praegu jääb see tunduvalt alla kaasaegsete kaubalaevade liiklusega seotud reostusteadete hulgale. "Samas ei saa välistada, et ajalooliste vrakkide osas võivad mingist ajahetkest nende põhjustatud naftasaaduste lekked merre hüppeliselt kasvada."

Kose sõnul tegeleb merevägi eelkõige reostusjuhtumitele reageerimisega, ent püüab järk-järgult enam tähelepanu pöörata nende keskkonnaohtlikkuse väljaselgitamisele ja vajadusel tühjaks pumpamisele.

"Kuivõrd uppunud sõjalaevadega kaasneb sageli ka lõhkemata sõjamoona, siis on parim tegeleda vrakkide keskkonnaohtlikkuse hindamise ja vajadusel ka nende mahutite tühjaks pumpamisega mereväe ja teiste asjasse puutuvate ametiasutuste koostöös. Arvestades, et riikliku hüdrograafiateenistuse merepõhja ja mõõdistuste töödega leitakse igal aastal 10–20 vrakki juurde juba teada olevale ligikaudu 500 mootorlaeva vrakile, siis on asjakohane kaaluda vastava riikliku tegevusprogrammi ja rahastu käivitamist," sõnas Kose.

Toimetaja: Rait Piir

Allikas: Ökoskoop; küsis Kristo Elias.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: