Ekspeditsiooni fookuses olid kolm Saksa keisririigi 10. torpeedopaatide flotilli hävitajat, mis uppusid 1916. aastal luhta läinud mereoperatsiooni käigus. Meremuuseumi teaduri ja merearheoloogi Ivar Treffneri sõnul läks toona samas operatsioonis põhja kokku seitse alust.

Huvi just nende vrakkide vastu oli kahetine. "Esiteks on see ajalooliselt vägagi huvitav operatsioon, millest on vähe räägitud, kuna see oli selline läbikukkumine," selgitas Treffner saates "Vikerhommik": "Lisaks sellele oli meil tänu keskkonnainvesteeringute keskuse toetusele ka võimalus uurida neid vrakke keskkonnaohu seisukohast."

Uurimistöö käis 92–101 meetri sügavusel merepõhjas. Vrakkide asukohad on varasemalt teada tänu transpordiameti hüdrograafiaosakonna süstemaatilisele merepõhja kaardistamisele. Kuna sukeldumissügavusel ei saanud tegutseda kuigi kaua, keskendus meeskond esmase ülevaate saamisele. "Me filmisime, dokumenteerisime, pildistasime ja saime enda jaoks ülevaate vraki seisukorrast, mis olukorras ta on, kui palju on seal lagunemist ja millised on vigastused," kirjeldas Treffner tööprotsessi.

Peamine küsimus oli seotud võimaliku kütusereostusega. Uurijad oletavad, et umbes 80 meetri pikkuste laevade tankides võib endiselt olla kütteõli. "Ilmselgelt nad uppusid sellega, aga hetkel me ei tea, palju seal seda järel on," tõdes Treffner. Ta selgitas, et esmane ülesanne oligi hinnata laevakerede seisukorda. "Kui laev on pooleks selle koha pealt, kus on kütusepunkrid olnud, siis suure tõenäosusega seal enam kütteõli ei ole," lisas teadur.

Praeguse seisuga vrakkide juures lekkeid näha ei olnud. Samas ei saa lõplikult kindel olla, kas ja kui palju kütust vrakkides on, enne kui seda proovitakse sealt välja pumbata. "Suure tõenäosusega keskkond tänapäeval kaalub selle nii-öelda kultuuripärandi üle," nentis Treffner.

Samas ei pruugi kütuse eemaldamine vrakki oluliselt kahjustada. Seda vähemalt eeldusel, et vrakk on säilinud piisavalt hästi, et selle külge saab kinnitada pumpade jaoks tarvilikke kraane.

Läänemeri kui vrakkide paradiis

Läänemeri on vrakkide uurimiseks erakordselt soodne paik, mida kadestavad Ivar Treffneri sõnul ka väliskolleegid. Materjalid siin väga hästi, eriti sügavates veekihtides. Põhjuseid on kolm: madal soolsus, hapnikuvaegus ning pimedus ja külm.

"Esiteks on meil hästi mage vesi ehk soola eriti ei ole. Seetõttu ei ela meil Teredo navalis ehk laevauss, kes sööb puitu," selgitas ta. Putukas hävitab puitvrakke näiteks Vahemeres, Läänemeres võib puit säilida seevastu sadu aastaid. Samuti säilivad siin hästi ka metallkered, sest sügavustes on tihti hapnikuvaene keskkond, mis aeglustab oluliselt korrosiooni. "Loomulikult asjad lagunevad, aga kordades-kordades aeglasemalt kui kusagil mujal," kinnitas Treffner.

Kuigi vrakkidest oleks tehniliselt võimalik esemeid pinnale tuua, on see teaduri hinnangul alati väga kaalutletud otsus. "Ükskõik, mida vee alt välja tuua, see tuleb konserveerida ning konserveerimine on kallis ja pikaajaline protsess," põhjendas Treffner. Ilma selleta võib näiteks metallese õhuga kokku puutudes nädalatega roostepuruks muutuda.

Teine oluline põhjus esemete merepõhja jätmiseks on konteksti säilitamine. "Asi võib olla küll ilus või huvitav, aga ta jutustab oma loo ikkagi kontekstis," märkis Treffner.

Puhas vedamine

Merearheoloogi jaoks oli suvise ekspeditsiooni suurim õppetund tõdemus, et õnne peab olema. Uuritud vrakid asuvad avamerel, umbes 50 kilomeetri kaugusel Tahkunast, tiheda laevaliiklusega piirkonnas. Selline töö nõuab head ilma ja spetsiifiliste oskustega meeskonda, kes tuli suures osas välismaalt kohale tuua. "Minul ei olnud algul täielikku kindlust ja ma ei julgenud loota, et me suudame need kolm vrakki selle kahe nädalaga ära teha," tunnistas Ivar Treffner: "Aga oli õnne ja õnnestus."

Ekspeditsiooni tulemustest valmib aruanne, mida on juba tutvustatud ka meremuuseumis. Edasised sammud sõltuvad riiklikest ametkondadest. "Nüüd on merereostuse eest vastutavate ametkondade otsustada, mis nad selle infoga peale hakkavad ja mis edasi tehakse," ütles Treffner. "Meie oleme omapoolse pisikese panuse praegu teinud."

Ta lisas, et Läänemere piirkonnas pole palju inimesi, kes teeksid nii sügavaid sukeldumisi ja suudaksid sellist materjali toota, mis teeb kohalike spetsialistide töö veelgi väärtuslikumaks.