Uue raporti tarbeks analüüsisid C3S teadlased lõppenud aasta jooksul päeva, kuu ja aasta kaupa peamisi kliimanäitajaid. Selle järelduste järgi olid õhk ja merepind lõppenud aastal enneolematult soojad eeskätt inimtekkelise kliimamuutuse tõttu. Oma panuse andsid ka muud tegurid, nagu El Nino nähtus, kuid nende mõju oli võrreldes inimestega tagasihoidlik.

Tartu Ülikooli kliimafüüsika kaasprofessor Velle Toll viitab teemat kommenteerides BBC uudisteportaalis ilmunud loole. "Aasta 2024 oli võrreldes tööstuseelse ajaga 1,6 kraadi soojem. Kliimateadlasi teeb aga 2024. ja 2023. aasta juures murelikuks see, et sellest umbes 0,2 kraadi on niisugused, mida me ei suuda tegelikult hästi selgitada," märgib ta. 

Ka Tolli hinnangul on rekordite taga eeskätt inimtekkelised kasvuhoonegaasid ja teataval määral El Nino nähtus. Samas ei olnud viimane El Nino tema sõnul nii tugev, et viimased kaks aastat oleksid pidanud olema sedavõrd kuumad. "Tundub, et midagi on veel, mida me ei suuda selgitada. Kas kliima on tundlikum kasvuhoonegaasidele või on hoogu juurde andnud saasteosakeste jahutava mõju kahanemine, sest oleme õhu kvaliteeti parandanud?" arutleb ta.

Esimene piiriületus

Üleilmselt oli lõppenud aasta keskmine õhutemperatuur soojem kui ükski teine aasta alates regulaarsete ilmavaatluste algusest 19. sajandi keskpaigast. Aastane keskmine temperatuur oli 15,1 °C ehk 0,72 °C võrra kõrgem aastate 1991–2020 normist. Võrreldes eelnenud 2023. aastaga oli lõppenud aasta 0,12 °C soojem. 

Tööstuspöörde-eelseks loetava aja ehk aastatega 1850–1900 võrreldes oli temperatuur mullu keskmiselt 1,6 °C kõrgem. "See on esimene kalendriaasta, kus 1,5 kraadi soojenemise piir võrreldes tööstuseelse perioodiga ületati. Siiski ei ole see veel pikaajaline soojenemine keskmisena üle 1,5 kraadi lävendi," selgitab Toll. 

Piir on oluline Pariisi kliimaleppes seatud eesmärgi pärast. Leppes lubasid riigid pingutada, et hoida üleilmset soojenemist võrreldes tööstusajastueelse ajaga alla 1,5 °C kraadi, et vähendada ulatuslikku kahju maailma ökosüsteemidele. Ühtlasi pelgab hulk saareriike, et ulatuslikuma soojenemise korral jäävad nad pikas plaanis vee alla. Valitsuste vahelise paneeli kriteeriumite järgi loetakse piiriületuseks 20 aasta keskmist globaalset temperatuuri. See jätab poliitikutele muu hulgas võimaluse süsinikupüüdmise tehnoloogiatega kliimamuutus hiljem kontrolli alla saada.

Ühe kuu kaupa võttes ületas temperatuur möödunud aastal piiri 11 kuud järjest. Vahemikus 2023. aasta juulist kuni 2024. aasta detsembrini ehk pooleteise viimase aasta jooksul jäi õhutemperatuur alla selle piiri ainult ühel kuul: 2024. aasta juulis. Mullu sündis ka uus päevane temperatuurirekord: 22. juulil ulatus maamuna keskmine temperatuur 17,16 °C kraadini.

Aasta 2024 oli mõõdetutest kõige soojem kõigis maailmajagudes peale Antarktika ja Australaasia. Maailmameredest oli lõppenud aastal õhk eriti soe Atlandi ookeani põhjaosa, India ookeani ja Vaikse ookeani lääneosa kohal. 

Tolli sõnul tähendab soojarekord, et üle maailma oli kliimasüsteemis enneolematult suur kogus energiat. Kui varem ei jaotunud see energia üle planeedi ühtlaselt, siis nüüd jäi uus rekord püstitamata vaid mõnes maailmajaos. "Äärmuslik ilm, kuumalained ja rekordid ei ole ühte piirkonda kuidagi koondunud, vaid see kõik on globaalne. Neid rekordeid murti igal pool," tõdeb kaasprofessor.

Lõppenud aasta läheb ajalukku ka kolme enneolematult sooja parasvöötmelise aastaaja poolest. Rekordsoojad olid nii talv ehk vahemik detsembrist veebruarini, kevad ehk vahemik märtsist maini kui ka suvi ehk aeg juunist augustini. 

Jaanuarist juunini olid mullu kõik kuud soojemad, kui ükski varem mõõdetud sama nimega kuu. Juulist detsembrini paigutusid aga lõppenud aastal kõik kuud, v.a august, mõõdetud temperatuuri poolest teisel kohale. Augustikuu jagas 2023. aasta nimekaimuga ajaloo kõige soojema esikohta.

Viimased kümme aastat ehk aastad 2015–2024 paigutuvad kõik mõõtmisajaloo kümne kõige soojema sekka. 

Euroopas oli samuti rekordaasta

Nagu maailmas tervikuna, oli ka Euroopas 2024. aasta mõõtmisajaloo kõige soojem: keskmine temperatuur Euroopas küündis mullu 10,69 °C kraadini. Seda on 0,28 kraadi võrra rohkem maailmajao seni kõige soojemast 2020. aasta keskmisest. Aastaaegadest olid kevad ja suvi Euroopas rekordsoojad: võrreldes 1991.–2020. aastaga oli kevad poolteist ja suvi 1,54°C kraadi soojem.

"Eestis on varem olnud soojem ainult üks aasta," osutab Velle Toll keskkonnaagentuuri aastakokkuvõttele toetudes. Viimase järgi oli lõppenud aastal Eesti keskmine õhutemperatuur 8,1 °C. Aastast 1922 alanud mõõtmisajaloos oli sellest soojem üksnes 2020. Toona oli Eesti keskmine aastane õhutemperatuur 8,4 °C.

Toll toob ühtlasi välja, et alates 1922. aastast ei ole Eestis september varem nii soe olnud. Detsembri viimane dekaad oli samuti eriliselt soe: Eesti keskmine õhutemperatuur oli jõulukuu lõpus +3,1 °C. "Alates 1922. aastast on detsembri viimane kolmandik veel soojem olnud vaid aastal 2013, mil Eesti keskmine õhutemperatuur oli +4,4 °C," osutab Toll.

Maamuna püsivalt sooja temperatuuri viimase paari aasta jooksul andis oma panuse merepinna keskmine temperatuur. Kogu maailmameres, v.a Põhja- ja Lõuna-Jäämeres, oli see 2024. aastal rekordkõrge ehk 20,87 °C. Kui pooluselähedased mered kõrvale jätta, oli merepind keskmiselt enneolematult soe jaanuarist juunini. 

Mereski jätkus niisiis 2023. aasta teisel poolel alanud rekordsoojade kuude jada. Nagu ka õhutemperatuur, jäi veetemperatuur mullu juulist detsembrini soojuse poolest alla vaid 2023. aastale. Mullu lõppes ka 2023. aastal alanud Vaikse ookeani pinnakihti soojendanud El Nino nähtus ja algas üleminek tasasematele La Nina nähtuse kliimaoludele.

Muudest näitajatest leidus 2024. aastal atmosfääris veeauru rohkem kui kunagi varem. See ületas 1991–2020. aasta normi viie protsendi võrra.

Äärmuslik kuumus ja suur õhuniiskus tekitasid omakorda inimestel varasemast rohkem kuumastressi. Suuremal osal põhjapoolkerast oli mullu keskmisest rohkem päevi, kus kuumastress liigitus tugevaks. Mõnes piirkonnas oli keskmisest rohkem ka äärmuslikuks liigituva kuumastressiga päevi. Selle poolest oli kõige märgilisem päev 10. juuli, mil 44 protsendil maamuna pindalast oli kuumastress tugev või äärmuslik.

Vähem jääd ja rohkem süsihappegaasi

Maa kliima stabiilsusest annab head aimu pooluste jääkatte ulatus. Mõlemal poolusel jäi jääkate mullu keskmisele oluliselt alla. 

Antarktika jääkate oli enamiku 2024. aastast kas rekordväike või rekordilähedaselt napp. Juunist oktoobrini jäi jääkatte ulatus väiksemaks vaid 2023. aastal. Novembris oli jääd aga selle kuu kohta vähem kui kunagi varem. Veebruaris satelliidilt mõõdetud aastamiinimumi poolest paigutus 2024. aasta jääkatte nappuselt kolmandale kohale.

Arktika merejää ulatus oli mullu juulini üsna sarnane kui aastatel 1991–2020 keskmiselt. Peale juulit kahanes see aga keskmisest väiksemaks. Septembris satelliidilt mõõdetud aastamiinimumi ajal oli Arktika jääkate väiksuse poolest mõõtmisajaloo viiendal kohal.

Kliimanäitajate muutused on seotud kasvava üleilmse temperatuuriga. See on aga omakorda paljuski seotud kasvuhoonegaaside üha suureneva kogusega atmosfääris inimtegevuse tagajärjel. Süsihappegaasi lisandus atmosfääri 2024. aastal kiiremini kui eelnevatel aastatel. Metaani lisandus seevastu märksa vähem kui viimase kolme aasta jooksul.

Süsihappegaasi ja metaani sisaldus atmosfääris olid siiski endiselt tõusuteel. Mullu saavutasid mõlemad uue aastase rekordtaseme: vastavalt 422 ja 1897 osakest miljoni osakese kohta. Võrreldes tunamulluse aastaga oli süsihappegaasi atmosfääris 2,9 osakest ja metaani kolm osakest miljoni kohta rohkem.

Rohkem ilmastikuäärmusi

Aastal 2024 esines üle maailma äärmuslike ilmastikusündmusi. Ette tuli tugevaid torme, üleujutusi, kuumalaineid, põudasid kui ka maastikupõlenguid. Sääraste sündmuste sagenemine seab ohtu paljude inimeste kodud ja elatise. 

Kuna õhk oli erakordselt niiske, suurenes äärmuslike valingvihmade esinemise tõenäosus. Õhuniiskus ja soe merevesi käsikäes sillutasid teed aga suurtele tormidele, sealhulgas troopilistele tsüklonitele. Paljude piirkondade pikk põuaperiood lõi soodsa pinnase maastikupõlengute tekkeks. Viimaseid tuli ette kogu Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Maastikupõlengute käigus paiskus süsihappegaasi enim õhku Boliivias, Venetsueelas ja Kanadas.

1,5 kraadi eesmärk pole enam realistlik

Eesti ilma mõjutab Velle Tolli sõnul ühest küljest inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest põhjustatud pikaajaline soojemine. Teisalt ei kao siinmail kuhugi ära looduslik varieeruvus. "Meie ilma kujundab suuresti see, millise päritoluga õhumass meile jõuab. Kui globaalne soojenemine jätkub, siis kasvab lihtsalt tõenäosus, et meil on rohkem ekstreemset ilma: kuumalaineid, paduvihmu ja nendest tingitud üleujutusi," selgitab ta. Võimalus, et Eestis esineb äärmuslikku ilma ja varasemast soojemaid aastaid, suureneb Tolli sõnul iga kraadikümnendiku globaalse soojenemisega.

Hoida soojenemist alla 1,5 kraadi oli tema sõnul Pariisi kliimaleppe kõige ambitsioonikam eesmärk. "Kuigi üleilmne temperatuur ei ole veel pikaajaliselt ületanud seda 1,5 kraadi soojenemise taset, siis tegelikult peame ikkagi nentima, et globaalset soojenemist ei ole võimalik hoida ka pikaajaliselt alla selle 1,5 kraadi," sõnab Toll.

Eesti jaoks tähendab see, et üha rohkem tuleb mõelda kliimamuutustega kohanemisele. Ühest küljest peab juba praegu taristut projekteerides mõtlema, kuidas see Eesti prognoositavas tulevikukliimas vastu peab. "Kuumalainete puhul peame vaatama, et meie majad ei vajaks nii palju lisaenergiat jahutamiseks. Üleujutuste puhul, et sademevesi saaks tänavatelt ära voolata nii, et suuri ulatuslikke üleujutusi ei tekiks," toob Toll näiteid. Teiseks on tema sõnul oluline tagada, et Eesti loodus ja ökosüsteemid oleksid heas seisundis ja peaksid kliimamuutustele vastu.