"Meie töö põhjal ilmselt nõrgeneb AMOC üleilmse soojenemise jätkudes. Nii palju võivad inimesed siiski kergemalt hingata, sest vähemalt järgmise 75 aasta jooksul see veel ilmselt kokku ei varise," sõnas uurimuse esimene autor Jonathan Baker, Ühendkuningriigi ilmateenistuse teadlane. Hoovuste süsteem on eeskätt oluline Põhja-Euroopale. Ilma selleta võib halvemal juhul olla näiteks Norra keskosa rannikul suvine õhutemperatuur kümmekond kraadi madalam ning Londonis umbes viis kraadi. Talvine temperatuurilangus oleks veelgi suurem.

AMOC ehk Atlandi meridionaalne ümberpöörav tsirkulatsioon koosneb pinna- ja põhjahoovustest. Sõltuvalt vee tihedusest tõuseb veemass mõnel pool Atlandi ookeani pinnale, et sukelduda ookeani põhjaosas. Konveierit hoiavad töös erisused veesoolsuses ja -temperatuuris. Kliimateadlased on seetõttu peljanud, et Gröönimaad katvate liustike sulades, valgub Atlandi ookeani põhjaossa piisavalt palju magevett, mis aeglustaks veeringlust.

Näiteks viitas möödunud aasta alguses ilmunud töö, et süsteem võib juba sel sajandil pöördumatult seiskuda. Eesti kliimateadlased märkisid toona, et kuigi AMOC suudeti peatada erakordselt keerukas kliimamudelis, kasutati mudelis ebarealistlikul hulgal magevett. Lisaks nentisid nad, et kuigi kuulus Golfi hoovus on osa AMOC-i süsteemist, hoiab seda liikumas õhuringlus ja tuultesüsteem.

Ühtlasi leidub varasemaid teadustöid, mille järgi murdepunkt nii ruttu kätte ei jõua. Samas jäi neis selgusetuks, mis täpselt hoovuste süsteemi kokku varisemist takistab ning mis tasakaalustab.

Selguse saamiseks kasutas Baker kolleegidega 34 kliimamudelit, et vaadata, kuidas reageerib AMOC kahe äärmusliku stsenaariumi tegelikuks saamisele. Neist esimese puhul suurenes Atlandi põhjaossa jõudva magevee hulk hüppeliselt, mis vastaks Gröönimaa liustike kiirenevale sulamisele. Teises uuritud sündmuste ahelas kasvas CO₂ tase atmosfääris neljakordseks võrreldes tööstusajastu-eelse tasemega.

Töörühm leidis, et kuigi see viis AMOC-i nõrgenemiseni, ei kukkunud see kokku. Baker selgitas, et võtmerolli mängivad seejuures Lõuna-Jäämere kohal ja Antarktika ümber puhuvad tuuled. "Need toimivad justkui võimsa pumbana, mis tõmbab sügavamaid veemasse ookeani pinnale. See omakorda aitab Atlandi ookeani põhjaosas uputada pindmisi veemasse ookeani sügavustesse," sõnas kliimateadlane. Piltlikult võib Atlandi ookeanit võrrelda suure veepaagiga. Kui selle mingis osas sunnitakse vett liikuma, peab see liikuma ka kuskil mujal.

Jooksutatud kliimamudelite põhjal nõrgeneks hoovuste süsteem atmosfääri CO₂ neljakordistumisel 20–81 protsendi võrra. "Kuigi poole nõrgem AMOC ei muudaks kiiresti Euroopat väga palju külmemaks, ei tohi alahinnata selle mõju kliimale," sõnas Baker. Lisaks mereökosüsteemides tekkivatele häiringutele võib see viia muutusteni sademete hulgas ja asukohas, mis omakorda jätaks jälje põllukultuuride saagikusele.

Praegusest ligikaudu 80 protsendi võrra nõrgem AMOC mõjutaks tugevalt mussoonvihmu, millest sõltub suur osa Kagu-Aasia elanikest. Samuti alandaks see Euroopa õhutemperatuuri.

Teadlased mõõdavad AMOC-i tugevust sverdrupides. Praegu on selle tugevus 17 sverdruppi. Nii nõrk pole olnud see vähemalt viimased 1600 aastat ning keskmiselt on AMOC nõrgenenud kümnendi kohta 0,8 sverdrupi võrra. "See ei tähenda, et võime olukorraga leppida. Kuigi arvutisimulatsioonid näitasid, et hoovuste süsteem ilmselt ei varise kokku sel sajandil, on kauges minevikus seda siiski juhtunud," sõnas Jonathan Baker.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.