"Vaatad enda ümber ringi ja mitte kusagil pole inimesi näha. See on üks väheseid paiku, kus inimasustus on tõesti väga-väga hõre. Kuni üle-eelmise suveni polnud seal ka mitte mingisugust informatsiooni edastamise võimalust või võimalust muu maailmaga ühendust võtta. See on minu jaoks täiesti hädavajalik puhvernädal, mis aitab ülejäänud aasta üle elada," selgitas Laanisto saates "Labor".

Laanisto huvi Teravmägede vastu tekkis tema enda sõnul juhuslikult: "Umbes 15 aastat tagasi sattusin Teravmägedele matkama, et pageda Kesk-Euroopas valitsevate kuumalainete ja sääseparvede eest. See oli täpselt õige koht, kuhu minna." Reisist kasvas välja iga-aastane traditsioon.

Arktika raskesti ligipääsetav ja karm keskkond sobib hästi Laanisto teadusliku lähenemisega. "See on teatavasti selline äärmuslike ilmaoludega koht, kus on kliima väga niru.Kehva suusailma on seal aastas peaaegu 12 kuud, mistõttu toimuvad ka muutused taimkattes väga aeglaselt," selgitas ta. Seetõttu on vaja kannatlikkust, et väiksemadki arengud taimestikus end ilmutada saaksid.

Nišiteema

Üldiselt kogunevad Teravmägedele teadlased, kes uurivad vaid Arktikas vaadeldavaid loodusnähtusi. Valdav osa nende tööst keskendub geomorfoloogilistele muutustele ja bioloogilistele protsessidele, mis mujal maailmas tihedama taimestiku tõttu varju jäävad.

Elusloodusest on Lauri Laanisto sõnul popimad uurimisalad näiteks arktilised linnud ja kalad. Taimkatteuuringud, millega Laanisto ise tegeleb, on pigem erandlikud ja kaasteadlastele aeg-ajalt isegi arusaamatud. "See, et meie seal taimi uurime, tekitab alailma sellist mõistmatust, miks uurida taimi nii kaugel, kui kodumaal on taimi ju küll ja veel," märkis ta. Nii napib ka botaanikast huvitatud kolleege, kellega just piirkonna taimedest rääkida.

Kuigi Arktika taimestik muutub aeglaselt, on kliimamuutus avanud seal uudseid uurimisteemaid. Näiteks on taandunud Nordenskjöldi liustiku viimase paarikümne aastaga ligi poole kilomeetri võrra, paljastades uue saare, kuhu on hakanud tekkima uus ökosüsteem. See pakub ainulaadset võimalust jälgida loodusliku taimestiku kujunemist praktiliselt nullist – protsessi, mida ökoloogid nimetavad suktsessiooniks.

Taimede saabumine ja uue kasvukoha asustamine toimub Laanisto sõnul Arktikale kohaselt pisitasa ja ettevaatlikult. Külma ja niiskuse tingimustes suudavad ellu jääda vaid vähesed liigid. Uuelt saarelt on leitud seni vaid paar soontaimeliik, samblaid ja samblikke on märkimisväärselt rohkem.

Kliimatingimuste tõttu ei suuda enamik taimi Arktikas suguliselt paljuneda ja sõltuvad seetõttu klonaalsest paljunemisest. "Kui sul tõesti hästi läheb ja kõik klapib, on piisavalt vett ja päikest, õnnestub sul võib-olla kord paarikümne aasta jooksul suguliselt paljuneda," lisas makroökoloog.

Kuigi Arktikas kasvab vähe taimi, muudab just nende vähesus Teravmägede ökosüsteemi teadlastele atraktiivseks. "Kogu Teravmägede saarestiku peale on võib-olla 160 liiki [soontaimi], aga samblaid ja samblikke on tõenäoliselt üle tuhande," märkis Laanisto. Lihtsam liikide kooslus võimaldab jälgida paremini ökoloogilisi protsesse.

Muutuvad olud

Täpsemalt osalevad Eesti teadlased, sh Lauri Laanisto, Teravmägedel mitmes rahvusvahelises katses, millega püütakse paremini mõista nii temperatuuri tõusu kui ka väetamise mõju tundra ökosüsteemidele. Neist üks pikaajalisemaid on seotud väikeste pleksiklaasist nn soojenduskambritega, mis tõstavad taimede ümbruses õhutemperatuuri kuni neli kraadi. "Need on sellised pleksiklaasist kuusnurksed, kuskil 30 sentimeetri kõrgused katuseta kambrikesed, mis tõstavad selles kambrikeses õhutemperatuuri umbes kaks kuni neli kraadi," selgitas makroökoloog. 

Meetodiga uuritakse, kuidas kliimasoojenemine võiks tulevikus taimede kasvu mõjutada. Seni on tulemused näidanud, et kiireid muutusi ei teki isegi soodsama temperatuuri korral. "Nad eelistaksid ilmselgelt kasvada kuskil paremas kohas ja ei suuda enamasti paljuneda," tõdes teadlane. Seega reageerinud kohalik taimkate seni kliimamuutusele võrdlemisi tagasihoidlikult, sest kasvu piiravaid tegureid on palju.

Erinevalt temperatuuritõusust on väetamise mõju taimedele märksa tugevam ja kiirem. Laanisto juhitav püsikatse kuulub ülemaailmsesse võrgustikku Nutrient Network, mille raames lisatakse valitud aladele lämmastikku, fosforit ja kaaliumit. "Kolme-nelja aastaga on juba täiesti selgelt näha, kuidas seda biomassi juurde tuleb," kinnitas ta. Mõnes katselõigus hakkas domineerima isegi üks samblaliik, mis teised taimed tagasi surus. Parasvöötmes pole sellist nähtust veel kohatud.

Tulemused viitavad, et Arktikas võib taimede arengut takistada rohkem toitainete nappus kui temperatuur. "Lisaks sellele, et seal on kehv kliima, pole seal ka mitte midagi tarbida, toitainete puudus on ütleme siis igakülgne, sõnas Laanisto.

Kokkuvõtlikult pakub Arktika aga tema sõnul haruldast võimalust jälgida looduslike protsesside kulgu keskkonnas, kus segavaid tegureid on vähe ja muutused toimuvad aeglaselt. "Need ökosüsteemid on seal niivõrd palju lihtsamad. Ei ole sellist vohamist ja kiireid muutusi. Tõepoolest on võimalik äkki kunagi on sõrm peale saada, kuidas mingisugused muutused aset leiavad," lootis Lauri Laanisto.