Piirkonna liigirikkus sõltub mitmest tegurist. Seetõttu pole ka teadlased jõudnud veel üksmeelele, kuidas temperatuuritõus mõjutab tulevikus Arktikas elavate liikide arvu.

Ühelt poolt ennustavad mitmed varasemad mudelid liigirikkuse suurenemist, sest soojalembesemad taimeliigid suudavad põhjapool ellu jääda. Teisalt võib see liigirikkust ka väheneda, sest külmema ilma kohastumused võivad teha soojemas kliimas algupärastele liikidele karuteene, vähendades nende konkurentsivõimet. Täiendava hoobi võib anda põõsastumine, sest taimi võivad hakata varjutama näiteks pajud ja kased. Üles on kerkinud võimalus, et Arktika taimekooslused muutuvad järjepanu sarnasemaks.

Nüüd ilmunud uuring võtab kokku pikaajalise rahvusvahelise tundra eksperimendi võrgustiku ITEX+ andmebaasi andmed. Teadlased on sinna 40 aasta vältel üles tähendanud nii muutusi erinevate arktiliste piirkondade liigilises koosseisus, liikide arvukust kui ka nende kuuluvust eri liigirühmadesse. Uuring paistab varasemate seast silma nii oma ajalise kui ka ruumilise ulatuse poolest. Samuti uuris töörühm, kuhu kuulus ka Eesti Maaülikooli teadur Petr Macek, korraga mitmeid liigilise mitmekesisuse tahke.

Teadlased leidsid, et vaatamata kiirele soojenemisele pole Arktika proovitükkidel liikide arv keskmiselt suurenenud ega vähenenud. Tähelepanek pakub kontrasti näiteks Euroopa kõrgmägedes nähtavale, kus on liigirikkus järjepidevalt suurenenud.

Kuigi proovitükkidel kasvavate liikide arv jäi enam-vähem samaks, võis näha enamikel ehk ligi 60 proovitükkidel liikide vahetust. Mõned eelnevalt sealt kasvanud liigid kadusid, kui teised hakkasid seal kasvama. See ilmestab, kuidas liigirikkuse ja koosluse koosseisu muutused ei pruugi olla üksteisega üks-ühele seotud.

Lisaks ei leidnud töörühm vastupidiselt oma ootustele tõendeid, et Arktika taimekooslused oleksid ajas muutunud üksteisega sarnasemaks. Muutused toimusid, kuid eri kohtades ja eri suundades. Uuring kinnitas samas, et piirkondades, kus hakkas aja möödudes kasvama üha rohkem põõsaid, täheldati sageli teiste taimeliikide arvu vähenemist ning suuremat liikide kadu. Seevastu aladel, kus suurenes rohundite katvus, võis näha pigem liigirikkuse kasvu.

Töörühm järeldab sellest, et Arktika taimkatte muutused on keerukad ning piirkonna kohta üldistuste tegemisest tasuks hoiduda. Muutused sõltuvad suuresti kohalikest tingimustest, eriti soojenemise määrast ja olemasolevatest taimedevahelistest suhetest. Nõnda ei saa välja tuua ka neid liike, kes Arktikas toimuvatest kliimamuutustest selgelt võidavad või kaotavad. Samas nendib töörühm, et samblate ja samblite liigirikkust pole seni uuritud piisavalt järjepidevalt. Need liigirühmad on aga Arktika ökosüsteemis väga olulised.

Lisaks soovitavad teadlased tulevikku vaadates täpsemalt uurida, mis põhjustavad elurikkuses kohalikke muutusi. Häguseks jääb seegi, kuidas mõjutavad täheldatud muutused taimede liigilises koosseisus ökosüsteemi toimimist laiemalt, näiteks süsinikuringet, loomaliikide toidubaasi ja elupaiku.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.