Aastal 2015 sõlmitud kokkuleppe raames tõotasid ligi 200 riiki teha jõupingutusi, et hoida üleilmset temperatuuritõusu alla 1,5 °C ja vältida selle tõusmist üle 2 °C. Piiri ületamine suurendab IPCC kliimaraportite alusel oluliselt riski pöördumatuteks kliimamuutusteks. Samas kasvatab aga ka juba enam kui 1,5 °C temperatuuritõus oluliselt äärmuslike ilmastikuolude esinemise tõenäosust ja survet ökosüsteemidele.

Euroopa Liidu Copernicuse Kliimamuutuste Teenistuse (C3S) teadlased rõhutasid oma igakuises raportis, et riigid pole toona antud lubadust veel murdnud. Seatud eesmärkides peetakse silmas pikaajalist keskmist ehk 20–30 aasta pikkust perioodi. Viimased 13 rekordilist kuud muudavad teadlasi siiski ärevaks.

Mõõtmistulemuste põhjal oli lõppenud juunis pinnalähedane õhutemperatuur keskmiselt 16,66 °C ehk 0,67 °C võrra kõrgem kui 1991–2020. aasta juuni keskmine. Möödunud aasta rekordiliselt soojast juunist oli kuu keskmine õhutemperatuur 0,14 °C võrra kõrgem.

Viimati nägi sarnast kuurekordite jada 2015–2016. aastal. Ka toona oli rekordite järjestikusel purunemisel oma roll El Niñol, millega kaasneb Vaikse ookeani idaosa pinnakihi soojenemine. Kuigi nähtus näitas mais taandumismärke, võib USA ookeani- ja atmosfäärivalitsuse ennustuste kohaselt tuua suuremat leevendust alles suve lõpp.

Euroopa temperatuurid ületasid keskmisi kõige rohkem maailmajao kaguosas. Keskmise lähedale või alla selle jäid temperatuurid Lääne-Euroopas, Islandil ja Loode-Venemaal. Väljaspool Euroopat olid temperatuurid keskmistest palju kõrgemad Ida-Kanadas, Ühendriikide lääneosas ja Mehhikos, Brasiilias, Põhja-Siberis, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Antarktika lääneosas.

Eesti keskmine õhutemperatuur oli juunis 16,8 °C, mis ületas palju-aastast keskmist 2,0 °C võrra.

Kliimateadlaste jaoks murettekitavamana oli juunis rekordiliselt kõrge maailmamere pinnakihi temperatuur. Laiuskraadide 60°S ja 60°N vahel ulatus see 20,85 °C. Nii kõrge pole see juunis olnud alates regulaarsete mõõtmiste algusest.