Idee kui selline pole sugugi uus. Rahvusvahelist teadlasrühma hakkas huvitama, kuidas mõjutavad Maa orbiit ja kaldenurk planeedi jääkatet. Selleks vaatasid nad jäätumis- ja sulamistsüklite pikkust ning uudistasid lähemalt ookeanipõhja ja sinna kogunenud setteid. Uuringu juhtivautori ja Cardiffi Ülikooli Stephen Barkeri sõnul tuli Maa kalde ja jääkilpide tekke vahel välja hämmastavalt tugev korrelatsioon, vahendab Live Science.

Leiu põhjal hindas töörühm, et järgmine jääaeg võinuks Maale saabuda 11 000 aasta pärast. Seda aga ainult juhul, kui praeguse inimtekkelise kliimamuutuse mõju kõrvale jätta. Barkeri sõnul paiskab inimkond õhku üha enam kasvuhoonegaase ning see võib muuta Maa nii soojaks, et jääaeg jääb ära.

Jääajad on temperatuuri poolest väga külmad ajavahemikud, mida tuleb ette umbes iga 100 000 aasta tagant. Jääaja jooksul kattub suur osa planeedist tuhandeteks aastateks hiiglaslike liustikega. Neid eraldavad üksteisest jäävaheajad, mil jääkilbid taanduvad maamuna poolustele. Praegu on Maal järjekordne jäävaheaeg: viimane jääaeg saavutas oma haripunkti umbes 20 000 aastat tagasi.

Kalle ja võnge

Varem on teadlased osutanud, et Maa asend ja kaldenurk Päikese suhtes mõjutavad liustike teket. Juba 1920ndate alguses pakkus Serbia teadlane Milutin Milankovitch välja, et väikesed muutused Maa telje kaldenurgas ja Maa orbiidi kujus võivad põhjustada ulatuslikke jäätumisi.

Viimase sajandi jooksul on teadlased Milankovitchi teooriat mitu korda proovile pannud. Näiteks leiti ühes 1976. aastal tehtud uuringus tõendeid selle kohta, et liustike kasvus ja sulamises mängivad rolli kaks Maa orbiidi parameetrit. Need parameetrid on planeedi telje kaldenurk ja pretsessioon: teisisõnu muutused Maa telje kaldes ja viisis, kuidas Maa telg enda ümber võngub. Kummagi parameetri täpne roll on seni olnud ebaselge.

Praegu on Maa telg Päikese ümber tiireldes 23,5-kraadise nurga all oma püstsirgest. Eelkõige mõjutab kaldenurk seda, kui palju päikeseenergiat jõuab planeedi poolustele. Umbes 41 000 aastat vältava tsükli jooksul kasvab Maa kaldenurk loomu poolest kord suuremaks, kord väiksemaks. Ühtlasi võngub Maa telg iseenda ümber nagu tasakaalust väljas olev vurr. Telg mõjutab sedagi, kui palju jõuab suvisel ajal päikeseenergiat umbes 21 000 aastase vahemiku jooksul ekvaatori ümbrusesse.

Kõnekad setted

Uuringu jaoks kaardistas töörühm kõik teadaolevad muutused Maa telje kaldes ja võnkumistes viimase 800 000 aasta jooksul. Samuti panid nad graafikule samas ajavahemikus aset leidnud liustike kasvud ja taandumised. 

Selleks heitsid uurijad pilgu ookeani põhjasetetesse ning võtsid aluseks teadmised setetes elutsevate ainuraksete kojaga organismide (Foraminifera) kohta. Nende organismide suhteliselt kõrge teatud hapniku teisendisisaldus annab Stephen Barkeri sõnul aimdust, kui suurt osa planeedist katsid liustikud loomakeste eluajal.

Tulemustest tuli välja, et kaldenurga ja pretsessiooni faaside ning sellest tuleneva jääkilpide sulamise kestuse vahel on otsene seos. Liustike laienemist poolustelt ekvaatori suunas juhib maamuna telje kaldenurk. Jääkilpide taandumine ekvaatorilt pooluste poole tundub sõltuvat rohkem Maa telje võnkumise taktikepist.

Barkeri sõnul ei pruugi leid olla väga üllatav, arvestades, et Maa telje kalle ja võnkumine mõjutavad vastavalt poolustele ja ekvaatorile jõudva päikesevalguse hulka. Kumma parameetri mõju iga lugeja rohkem tajub, sõltub sellest, kus inimene elab.

Kas järgmine jääaeg tuleb?

Seos oli piisavalt ühene, et võimaldas töörühmal ennustada, millal võib sarnase mustri jätkudes tulla järgmine jääaeg. Seejuures arvestasid nad üksnes kliima loomulike muutustega, jättes kõrvale inimtekkelise kliimamuutuse mõju.

Ehkki saadud tulemus vajab kinnitamist tulevastes uuringutes, näitas ennustus, et liustikud peaksid hakkama laienema umbes 10 000 kuni 11 000 aasta pärast. Oma haripunkti saavutaks eesootav jääaeg 80 000 kuni 90 000 aasta pärast. Seejärel kuluks mandriliustike taandumiseks veel 10 000 aastat. 

Teadlased alles vaidlevad, millal on järgmist jääaega oodata. Küll aga on enamik eksperte Stephen Bakeri sõnul ühel nõul, et inimesed sekkuvad kliimat soojendades jääajatsükli loomulikku kulgu. Kui süsihappegaasi hulk atmosfääris jääb ka tulevikus suureks, ei tule Barkeri sõnul uut jääaega.

See ei tähenda, et planeedi kütmises ja kasvuhoonegaaside hoogses õhkupaiskamises on midagi head. Pigem tahab uuring tema sõnul näidata, milline oleks Maa kliima järgmise 10 000 kuni 20 000 aasta jooksul ilma inimtegevuse mõjuta. Sestap tuleks Barkeri hinnangul koostada planeedile inimtegevuse mõju pikaajaline hinnang.

Uuring avaldati ajakirjas Science.