Maailma riigid leppisid 2015. aastal Pariisi kliimaleppes kokku, et püüavad Maa keskmise õhutemperatuuri tõusu piirata selgelt alla kahe Celsiuse kraadi võrreldes 1850–1900 aastate keskmisega. Ühtlasi lubasid nad pingutada selle nimel, et temperatuuritõus jääks alla 1,5 °C, vahendab ScienceAlert.

Nüüd teatas ÜRO Üleilmne meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) oma iga-aastases kliimaraportis, et õhutemperatuur võib kerkida maapinna lähedal 1,5 °C jagu aastatel 2022–2026 vähemalt ühel aastal. Siiski on samavõrd usutav, et seda ikkagi ei juhtu. Täpsemalt jõuab soojenemispiir WMO hinnangul kätte 48-protsendise tõenäosusega, mis muutub aja möödudes üha võimalikumaks.

Kui keskmine temperatuur oleks tööstuseelse ajastuga võrreldes 1,5 °C kõrgem mitu aastat järjest, seaks see ohtu Pariisi kliimaleppe lennuka eesmärgi täitmise.

WMO sõnul on 93 protsenti tõenäoline, et vähemalt üks aasta vahemikus 2022–2026 kujuneb ajaloo kuumimaks ja tõukab troonilt rekordiliselt sooja 2016. aasta. Täpselt sama võimalik on, et aastatel 2022–2026 on viie aasta keskmine õhutemperatuur kõrgem kui eelmisel viiel aastal.

WMO juhataja Petteri Taalase sõnul näitab uus ja põhjalik uuring, kuidas inimkond jõuab ajutiselt Pariisi kliimaleppe alampiirini niivõrd ruttu, et seda saab mõõta. Kokkulepitud 1,5 °C ei ole tema sõnul laest võetud arv. Pigem annab see märku, mis hetkest alates muutub kliimamuutuse mõju inimestele ja kogu planeedile pöördumatult ohtlikuks.

"Oleme üha lähemal piirile"

Pariisi kliimaleppe 1,5 °C-kraadine piirmäär viitab pikaajalisele kliimasoojenemisele. Piiri ajutist ületamist on üleilmse temperatuuri tõustes oodata aga üha sagedamini.

Raporti juhtivautori ja Briti riikliku ilmateenistuse teadlase Leon Hermansoni sõnul ei tähenda üks 1,5 °C võrra soojem aasta, et Pariisi kiimaleppe märgiline lävend oleks ületatud. Küll aga näitab see, et oleme üha lähemal piirile, millest alates ületaks temperatuur 1,5 °C pikemat aega järjest. 

Mullu oli üleilmne keskmine temperatuur WMO esialgsetel andmetel umbes 1,11 °C tööstuseelsest ajast kõrgem. Raportis märgiti, et 2021. aasta alguses jahutas üleilmset temperatuuri veidi ilmastikunähtus La Nina. Tegu oli siiski vaid ajutise leevendusega, mis ei muutnud pikas plaanis Maa soojenemise kulgu.

La Ninaks kutsutakse Vaikse ookeani ekvaatoril asuva kesk- ja idaosa pinnavee ulatuslikku jahenemist. Harilikult esineb seda iga kahe kuni seitsme aasta tagant. La Nina mõjutab üksjagu kogu maailma ilma ja seda tavaliselt risti vastupidi soojendava nähtuse El Nino mõjule. Ükskõik kui tugev El Nino kergitaks õhutemperatuuri samamoodi nagu 2016. aastal, osutab WMO.

Kasvuhoonegaaside mõju

Aasta keskmine üleilmne pinnalähedane temperatuur kujuneb aastatel 2022–2026 umbes 1,1–1,7 °C tööstuseelsest tasemest kõrgemaks. Tõenäosus, et viie aasta keskmine temperatuur ületab 1,5 °C lävendi, on aga ainult 10 protsenti. 

Petteri Taalas hoiatab, et kuni inimkond endiselt kasvuhoonegaase õhu paiskab, jätkab temperatuurgi tõusu. Lisaks muutuvad ookeanid soolasemaks ja happelisemaks, merejää ja liustikud muudkui sulavad ning meie ilmastik muutub äärmuslikumaks. Taalase sõnul soojeneb Arktika niigi juba ebaproportsionaalselt kiiresti ja seal toimuv mõjutab meid kõiki.

Samal ajal viitavad tänavuseks aastaks ennustatavad sadememustrid, et võrreldes 1991–2020 aastate keskmisega on Edela-Euroopas ja Põhja-Ameerika edelaosas oodata ilmselt kuivemaid olusid. Põhja-Euroopas, Aafrikas Saheli piirkonnas, Kirde-Brasiilias ja Austraalias on seevastu oodata varasemast niiskemat ilma.