Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse vanemekspert Harri Moora tõdes ERR-ile, et sageli kiputakse ostukottide keskkonnasõbralikkust mõõtma üsna väheste näitajate alusel. Tegelikult tuleb uurida kogu ostukoti eluringi, alustades toorme hankimisest ja lõpetades jäätmekäitlusega. Seni põhjalikumad ostukottide uuringud on võtnud aluseks 10–15 kriteeriumit. Erinevates kategooriates on saavutanud uuritavad kotid vägagi erinevaid tulemusi.

"Kipume erinevaid asju hindama üldmõistega nagu keskkonnamõju üldises plaanis. Tegelikult vaadeldakse olelusringi keskkonnamõju läbi väga erinevate kategooriate. Ostukottide, aga ka muude toodete puhul hinnatakse vähemalt kümmet erinevat keskkonnamõju kategooriat – seal on süsinikujalajälg, kindlasti veejalajälg, maakasutus, kemikaalide mõju inimese tervisele ja palju muud," selgitas Moora.

"Tihtipeale on nii, et kui me hakkame võrdlema erinevaid tooteid, sh ostukotte, näeme, et erinevate keskkonnamõjude kategooriate puhul võivad tulla täiesti vastupidised tulemused. Seepärast on keeruline öelda, milline ostukott kõige parem on. Nii tuleb 10–15 keskkonnamõju kategooriat uurides vaadata, milline ostukott saab kõige rohkem plusse ehk millisel kotil on parim keskkonnamõju kategooriate väli," lisas ta.

Kilekoti halb maine

Ostukottide keskkonnasäästlikkuse määratlemisel tuleb lähtuda ka piirkondlikest eripäradest. Ühe kilekoti ökoloogiline jalajälg võib näiteks mõnda kolmanda maailma ja Skandinaavia riiki võrreldes radikaalselt erineda. "Kõige olulisem piirkondlik määraja on jäätmekäitluse tase, eriti kui me räägime plastmaterjalidest. Plast on problemaatiline materjal, sest selle osakaal keskkonda sattuvast prügist on suur," märkis Moora.

Suurem osa taolisest plastprügist tekib praegu riikides, kus jäätmekäitlussüsteem on vähearenenud. "Sellistes riikides on plast materjalina ikkagi tõesti saatanast. Kohtades, kus korralikku jäätmete kokku kogumise ja ringlusesse võtu süsteemi ei ole, kujutavad kilekotid väga suurt keskkonnaprobleemi. Plast kestab aastasadu, isegi aastatuhandeid," möönis teadlane.

Kui vaadata Euroopa poole, pole plastist ostukottide tekitatav prügiprobleem üldse nii suur. "Seepärast ei arvestata seda väga tugevalt ka uuringutes. Vaadatakse ikka selliseid keskkonnakategooriaid nagu süsinikujalajälg," selgitas Moora. Ühe polüetüleenkilekoti valmistamise süsinikuheide on võrreldes paber- ja tekstiilkotiga tavaliselt võrdlemisi väike.

Tootmise eripärad

Kuidas üks polüetüleenist kilekott valmib? Kõigepealt on vaja maa seest naftat pumbata ja seda väga suurel kuumusel töödelda. Sellest saadav polümeervaik tuleb koos täiendavate koostisosade, nagu titaanoksiidi ja kriidiga, toimetada kilekotitehasesse. Transpordiks kasutatakse nii veoautosid kui ka kaubalaevu. Enamasti söeelektril töötavad tehased sulatavad materjali jälle üles ja teevad neist õhukese kile, mis seejärel pakitakse kottideks kokku.

Seega paiskub ühe kilekoti tootmisel õhku ligikaudu 1,6 kilo süsihappegaasi. Kui seda tundub palju, siis teiste ostukottide süsinikujalajälg on märksa suurem, rääkimata näiteks nende veejalajäljest.

Tavaline pleegitamata pruun jõupaberist ostukott on valmistatud puidumassist. Raiutud puud toimetatakse saeveskisse, kus neilt eemaldatakse koor ja lõigatakse väikesteks kuubikuteks. Puidumass valmib kuumtöödeldud puidukuubikutest, lubjakivist ja väävelhappest. Massi pestakse veega, pressitakse paberiks, lõigatakse, pakendatakse ja saadetakse ringlusesse. Ühe paberkoti valmistamise süsinikuheide on keskeltläbi 5,5 kilogrammi.

Isegi kui näitaja ei pruugi tunduda väga suurena, tuleb arvestada ka toodetavate paberkottide arvuga. Ainuüksi USA-s kasutatakse igal aastal üle 10 miljardi paberkoti. Nende tootmiseks tuleb langetada ligikaudu 14 miljonit puud.

Kokkuvõtlikult tekitab Washington Posti kunagise uuringu järgi uute paberkottide tootmine plastkottidest 70 protsenti rohkem õhusaastet ja poole rohkem veesaastet. Paberkoti kasuks räägib siiski see, et see on biolagunev. Neist veel suur osa neist läheb ümberöötlemisele. Küll tuleb märkida, et näiteks riidepoed müüvad pleegitatud ja värvitud paberkotte. Nende jalajälg on tavalisest pruunist kotist veelgi suurem.

Riidekotiga on lood kõige halvemad: puuvilla kasvatamine on üsnagi energia- ja veemahukas protsess. Istandused asuvad sageli kolmanda maailma riikides ja toormaterjali töötlemiseks tarvilik energia tuleb fossiilsetest allikatest. Ühe riidekoti valmistamisel eritub kuni 272 kilogrammi süsihappegaasi. Seega on heide kahe suurusjärgu võrra suurem kui kile- ja paberkottidel.

Ka veekulu poolest on kilekott selge võitja. "Polüetüleenist koti tootmise veetarve on väga väike. Kui vaatad aga tekstiilkotti, siis veetarve on selle puhul tohutu. Ka paberkoti tootmiseks kulub vett üsna palju," nentis Moora.

Kas see tähendab, et kilekott on paberkotist ja riidekotist keskkonnasõbralikum? Nagu nähtub, siis pole sellele küsimusele sugugi lihtne vastata. Ühest küljest on tegu väga reostava ja kaualaguneva materjaliga. Samas eritub selle tootmisel ja transportimisel hulga vähem süsihappegaasi.

Kilekott vs paberkott vs riidekott

Harri Moora eelistab oma analüüsis toetuda 2018. aastal ilmunud mahukale Taani uuringule, kus võrreldi kõiki kolme ostukotti. Selles uuringus arvestati põhjamaise, arenenud jäätmekäitlussüsteemiga. "Eestis selliseid kottide võrdlusi olelusringi hindamise mõistes pole tehtud. Ent me liigume Põhjamaade jäätmekäitlussüsteemi poole. Need kotid tulevad enam-vähem samadelt tootjatelt, selles mõttes on meid Taaniga asjakohane võrrelda," märkis Moora.

"Taanlaste täismahus olelusringi hindamine võttis arvesse 15 erinevat mõjukategooriat. Tavaliselt seda tehakse vähemaga, umbes kümne mõjukategooriaga. Nad panid sinna alla väga palju keskkonna- ja tervisemõjusid. Seejuures võrreldakse seal olelusringi enne ja pärast tootmist. Kui vaatame, mis toimub pärast tootmist, muutub pilt jällegi," tõi teadlane välja.

Paberkottide tootmise puhul võttis taanlaste uuring arvesse põhjamaise metsa- ja paberitööstusega. Moora sõnul on see muutunud küllaltki keskkonnahoidlikuks ja paljuski süsinikuneutraalseks. "Üllatus, üllatus, kliimamõju mõistes jäid pleegitamata paberkott ja polüetüleen plastkott enam-vähem ühe pulga peale," arutles Moora.

Küll on pleegitatud ehk uhkema paberkoti keskkonnajalajälg plastkoti omast juba palju suurem. Taani uuringu järgi tuli suur osa paberkottide keskkonnamõjust transpordist. Paberkott on kuus kuni kümme korda raskem kui kilekott. Seetõttu kulub nende vedamiseks märksa enam kütust. Näiteks tuleb sama arvu paber- ja kilekottide vedamiseks tellida paberkottide puhul seitse korda rohkem veoautosid.

Samuti võtavad paberkotid prügimägedel märksa rohkem ruumi. Prügimägesid on Eestis ja Põhja-Euroopas siiski võrdlemisi vähe. Nõnda pole siinmail tegu märkimisväärse probleemiga.

Kumba võiks siis eelistada – kas paberkotti või plastkotti? Moora usub, et paberkott võib olla parem valik, sest plast on keskkonnavaenulikum materjal. Kui kahel kotil on üle kõigi kategooriate enamvähem sama jalajälg, siis miks mitte eelistada sõbralikumat materjali? Siinkohal tuleks siiski taaskord toonitada, et kilekott suudab paberkotiga sammu pidada ainult arenenud jäätmekäitluse tingimustes, kus loodusesse neid eriti palju ei sattu.

Puhtalt tootmist vaadates jääb riidest kott paberkotile ja kilekotile oluliselt alla. "15 erineva mõjukategooria põhjal on tekstiilist puuvillakott peaaegu kõikide mõjukategooriate lõikes kõige kehvem. Siinkohal tuletan meelde, et vaatame ainult tootmist ja enne tootmist toimuvast tegevusest. Nende tingimuste järgi tuli polüetüleenist kott kõiki mõjukategooriaid vaadates peaaegu et esimeseks. Küll aga liiguvad kõik need kotid edasi kasutusse ja siis pilt jälle muutub." selgitas Moora.

Taaskasutus, taaskasutus, taaskasutus

Kõigi ostukottide puhul rõhutab Moora, et keskkonnajalajäle vähendamiseks tuleks neid võimalikult palju taaskasutada. Juba nende prügikotina kasutamine vähendab nii kile- kui ka paberkottide jalajälge oluliselt.

Eriti palju tuleb taaskasutada aga riidekotti, et see oma tootmiskulud üleüldse tasa teeks. "Kliimamõjult paber- ja polüetüleenkotile järgi jõudmiseks tuleks seda kasutada vähemalt 50 korda, aga eelistatavalt veelgi rohkem," täheldas Moora. Mõnedel teistel andmetel tuleks riidekotti korduvkasutada vähemalt 130 korda. Nagu paberkottki on riidekott õnneks kergesti biolagunev materjal.

"Samas näiteks veejalajälje tasa tegemiseks peaks riidekotti kasutama umbes 7000 korda, et see polüetüleenkotile järgi jõuaks. Kui neid asju nii vaadata, siis on väga raske välja tuua, milline kott kõige parem on," tõdes Moora.

Paraku kipub inimestele riidekotte liiga palju kätte kogunema ja need jäävad lihtsalt seisma. Keskkonnajalajälje mõttes on see üks kõige halvimaid võimalusi. "Mul on terve sahtel riidekotte täis, sest erinevatel üritustel neid muudkui jagatakse. Ma ise üritan pidevalt ühte kasutada. Kui soetad omale tekstiilkoti ja kasutad seda ainult mõnikümmend korda või vahetevahel, pole see sugugi keskkonnasõbralik," möönis Moora.

Riidekott võiks Moora sõnul olla võimalikult õhukesest, aga samas vastupidavast materjalist. Samuti ei tohiks seda kuigi sageli pesta. "Ühel momendil see määrdub. Kui hakkad aga oma kotti pesema, kasvatad jälle kohe selle keskkonnamõju. Selle võrra pead sedajälle rohkem kasutama, et see kile- või paberkotiga võrdlust kannataks. Üldjuhul võiks koti eluiga siiski pikendada, vajadusel pesta, aga mitte väga tihedalt," sõnas Moora.

Seega muutub tekstiilkott keskkonnahoidlikuks pikas plaanis, kui seda võimalikult palju kordi kasutada ja samal ajal pigem harva pesta. See nõuab koti kasutajalt püsivust ja järjepidevust. Neil, kellel kipub riidekott koju ununema, võiks Moora hinnangul vaadata pigem paber- või ka kilekottide poole. Riidekotti ei tasuks endale üldse mitte üldse soetadagi. Niisiis tuleb ostukoti valikul silmas pidada lisaks oma elustiili.

Paberkoti taaskasutamine on märksa keerulisem ja ega kilekotidki kuigi vastupidavad pole. "Paraku on paberkotid vahetevahel väga odavad ja kehvad. Mul endalgi on paaril korral viimasel ajal olnud, et need lähevad katki enne, kui autoni jõuan. Siin on jälle oluline see, et viia ühelt poolt materjali kogus võimalikult väikeseks, aga teisest küljest see disain peaks olema ikkagi nii hea, et kotti saaks korduvkasutada," toonitas teadlane.

Küll aga piisab juba ühe korra paberkoti taaskasutamisest, näiteks prügikotina, et selle keskkonnajalajälge tunduvalt vähendada. "Kui korra peale poest koju toomist seda veel kasutada, muutub koti jalajälg kohe positiivsemaks," sõnas Moora.

Sama kehtib plastkoti puhul. "Kui plastkott panna prügikotiks, muutub selle keskkonnajalajälg kohe oluliselt paremaks," märkis Moora. Kui võimalik, tuleks tema hinnangul plastkotti siiski kauem kasutada. Sageli saab nendega rohkem kui ühe korra poes käia.

Milline siis ikkagi on parim ostukott?

Kogu senine lugu on näidanud, et kõige keskkonnasõbralikuma ostukoti valimine pole sugugi lihtne küsimus. Võti seisab seega taaskasutuses.

Riidekotti tuleb pikalt ja pidevalt kasutada, et see ennast õigustaks. Paberkotte on keerukam mitu korda kasutada, ent piisab juba sellest, kui nendega prügi välja viia. Plastkottidel on arenenud jäätmekäitlusega riikides kõige väiksem tootmisjalajälg, kuid tegu on ikkagi keskkonnavaenuliku materjaliga, mis tekitab mujal maailmas palju probleeme.

"Polüetüleen on küllaltki hästi ringlusesse võetav materjal. Meil kogutakse kilekotid valdavalt kokku ja viiakse valdavalt põletamisse või ümbertöötlusele. Kui need materjalid sattuvad näiteks prügilasse, hakkavad nad seal kasvuhoonegaase eritama," sõnas Mooora .

Samas on Eesti Euroopa riikide seas üks kõige väiksemaid prügilasse ladustajad, suurem osa prügist põletatakse ära. "Meil on prügilate osakaal väga väike. Sellegipoolest soovitaks ma eelistada pigem paberkotti. Kui tuleb mingil põhjusel kott üheks kasutuskorraks osta, on paberkott natukene parem," lausus Moora.

Mõnedele kilekottidele tehakse aga tugevdatud sangad. Moora hinnangul võivad need isegi veel paremad olla. Sellist kotti saab mitu kuud intensiivselt kasutada, samas kui selle tootmiseks kulub märksa vähem energiat, kui näiteks riidekoti tootmiseks. "Väga väiksed disaininüansid võivad keskkonnamõju oluliselt mõjutada," tõi teadlane välja.

Samuti tuleks veel välja tuua, et mitmel pool maailmas koguvad populaarsust vastupidavad plastkotid, mis on valmistatud tugevamatest plastidest, nagu polüesterist ja vinüülist. Need on sama vastupidavad kui puuvillased riidekotid, aga samas on nende tootmise süsiniku- ja veejalajälg märksa väiksem. Selline ostukott võib pideva korduvkasutuse puhul olla kõige keskkonnasäästlikum variant.