Alates plastide leiutamisest on neid maailmas toodetud ligikaudu üheksa miljardit tonni. Suur osa sellest on aja jooksul lagunenud aina väiksemateks tükkideks, tekitades hulganisti peeneid plastosakesi, mida leiab üle terve maakera, vahendab ScienceAlert.

Alla viie millimeetrise läbimõõduga plasttükke leiab nii pinnasest kui ka veekogudest. Oma vastupidavuse tõttu jäävad need keskkonda pikaks ajaks püsima, jõudes ringiga ka inimkehasse. Uus ülevaade näitab, et kuigi reoveepuhastusjaamad suudavad küll suure osa vette sattunud mikroplastist eemaldada, jääb sellest väheks.

Nii satub hulganisti mikroplasti uuesti keskkonda, pakkudes levikukanalit ka teistele reovees leiduvatele jääkreostusainetele, nagu bisfenoolid, per- ja polüfluoralküülid ehk igikemikaalid ning antibiootikumid.

Kuigi mikroplasti ja orgaanilisi saasteaineid esineb puhastatud vees vaid imepisikeses koguses, võivad inimesed nendega kokku puutuda näiteks vett juues, pesu pestes või taimi kastes. Pikema aja jooksul võib see suurendada tõsiste haiguste riski, näiteks südame-veresoonkonna haigusi ja vähki, toonitasid ülevaate autorid.

Töö põhjal pidurdab tõhusate meetodite leidmist seegi, et puudub üldtunnustatud määratlus, mida üleüldse mikroplastiks loetakse. Samuti pole standardiseeritud meetodeid selle olemasolu mõõtmiseks vees. Puhastusmeetodite näiline tõhusus sõltub lisaks kasutatavale tehnoloogiale ka sellest, kuidas mikroplasti eemaldamise määra täpselt arvutatakse.

Üks võimalus mikroplasti probleemiga paremini tegeleda on välja töötada standardiseeritud testimismeetodid, mis võimaldaksid olukorda selgemalt mõista.

Kuigi mikroplasti mõju ökosüsteemidele ja inimtervisele pole veel täielikult teada, annavad senised märgid põhjust muret tunda. On viiteid, et see võib suurendada põletiku, oksüdatiivset stressi, immuunreaktsioonide ja vähi riski. Lisaks sõltuvad tervisemõjud mikroplasti tüübist ja kokkupuute määrast ning ka sellest, milliseid mürkaineid nendest leiab.

Üks teine hiljuti uuring leidis märkimisväärsel hulgal mikroplasti insuldi saanud patsientide arteritest, mis süvendas täiendavalt kahtlusi, milleni võib saasteainete kuhjumine elutähtsates organites viia. Samuti on viimasel ajal muretsetud selle pärast, kas mikroplastireostus võib häirida taimede fotosünteesi.

Uuring avaldati ajakirjas Science of the Total Environment.