Eesti Maaülikooli toksikoloogia professor Tõnu Püssa sõnul võivad ohuks olla nii pinnasesse kuhjunud raskmetallid kui ka liikluses tekkivad mürgised ühendid, mis jõuavad taimede sisemusse ja sealt edasi inimese toidulauale. Professor tõdes, et üksikute maanteeäärsete marjade söömine küll probleeme ei põhjusta, ent tiheda liiklusega maanteede äärde taimi korjama minna ei tasu. "Mõne maanteeäärse marja söömine ei tohiks probleeme tekitada, aga intensiivse liiklusega maantee äärest neid koguda küll ei tasuks," märkis ta.

Liiklusest eralduvad erinevad saasteained, mis võivad settida pinnasesse ja jõuda sealt edasi taimedesse. Näiteks võib mullas püsida plii, mis pärineb kunagisest tetraetüülpliid sisaldanud bensiinist. Samuti satuvad rehvide kulumisel keskkonda vask ja piduriketastest kroom. Lisaks eraldub kütuse põlemisel lämmastiku- ja väävliühendeid, mis muudavad mulla happelisemaks ja kiirendavad metallide imendumist taimejuurtesse.

"Mis aga on juba juurtes, see võib kergesti liikuda vartesse ja viljadesse," tõdes Püssa. Kui metallid on jõudnud taime kudedesse, siis neid tavapesu abil eemaldada ei saa. "Õhus levivad saasteained, mis jäävad taimelehtede pinnale, on kindlasti võimalik suures osas pesemisega eemaldada," lisas professor

Erinevalt loomadest taimed neist ühenditest aktiivselt vabaneda ei püüa. "Need ained jäävadki taimerakku, kus nad küll ainevahetuse abil muundatakse, aga vaid selleks, et taimel oleks lihtsam neid paigutada kas rakuseintesse või spetsiaalsetesse kotikestesse nimega vakuoolid," sõnas Püssa. 

Eriline oht peitub veel vähkitekitavates polüaromaatsetes süsivesinikes (PAH), benseenis ja muudes tahketes osakestes, mis tekivad kütuste mittetäielikul põlemisel. Näiteks selgus Poola teadlaste uuringutest, kus vaadeldi 21 riigi 62 suurlinna ümbrust, et saastumine kaadmiumi, tsingi, vase ja PAH-idega on liikluse kasvades sagenenud. Plii sisaldus seevastu mitte.

Raskmetallide sisaldust mõjutab lisaks mulla omadustele ka kaugus teest. "Umbes 150 meetrit loetakse vahemaaks, millest kaugemal liiklusest pärit mürkainetega probleeme ei tohiks olla," täpsustas Püssa.

Taimede kogumisel tuleb vältida lisaks tööstuspiirkondi ja kaevanduste lähedasi alasid. Tõnu Püssa hinnangul kujutavad need endast tõsist ohtu, eriti juhul, kui tootmine on seotud raskmetallide või pestitsiididega. "Keemiatööstuse, mis tegeleb raskmetallide või pestitsiididega, või kaevanduste lähedus on kindlasti problemaatiline, kusjuures lisaprobleemiks võib olla erinevate ainete kombineeritud mürgisus," sõnas professor.

Katustel kasvatatud taimed on üldjuhul ohutud, mesi aga vajab tähelepanu

Erinevalt maanteepervedest või tööstusrajoonidest on linnakatustel kasvatatud taimed üldjuhul söömiseks ohtutud. "Hoonete, eriti kõrgemate hoonete katustel kasvanud taimede söömisega probleeme ei tohiks olla, sest üldjuhul on kõrgemal õhk puhtam," sõnas Tõnu Püssa. Samas rõhutas ta, et sealgi tuleb aeg-ajalt mulda või kasvusubstraate kontrollida ja vajadusel vahetada. 

Lugu on teine katustel peetavate mesitarudega. Kuigi tarud asuvad kõrgemal, toovad mesilased nektarit ja õietolmu sageli madalamatelt haljasaladelt või parkidest, mis paiknevad tiheda liiklusega aladel.

"Mesilased koguvad sel juhul õietolmu ja nektari liiklusele väga lähedases alas kasvavatelt taimedelt," märkis Püssa. Mitmete uuringute andmetel on suurlinnade meed aga üldjuhul ohutud ja neis leiduvad mürkained jäävad alla kehtestatud piirnormide. Siiski on esinenud juhtumeid, kus plii või teatud pestitsiidide sisaldus ületas lubatud taseme.

"Võrdlus maalt kogutud meega on andnud vastakaid tulemusi, kindlat reeglit ei ole," nentis professor. Seetõttu tuleks igat meesaaki hinnata vastavalt konkreetsele asukohale ja saasteallikate lähedusele.