Lugeja küsib: kas linnaaia õunad on söömiseks ohutud?

Novaatori lugeja küsis, kas Põhja-Tallinnas vanas puitasumis keskmise liiklustihedusega tänaval elades on tema koduhoovis kasvavad õunad söömiseks ohutud. Kas väetamata ja mürgitamata linnaõun on poes müüdavast importõunast tervislikum? Kui ohutud on aga linnas kasvanud söögiseened? Vastuseid annavad Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse lektor Piret Vacht ning botaanika ja mükoloogia lektor Tõnu Ploompuu.
Vacht: linnaaia õuna võiks enne söömist pesta
Linnas kasvavat toitu mõjutab nii õhusaaste kui ka mulda kogunenud saaste, mis on piirkonniti väga erinev. Seega on ühest vastust keeruline anda, sest see sõltub liikluskoormusest, lähedal paiknevast praegusest ja kunagisest tööstustegevusest ning kindlasti aiapidamismeetoditest, näiteks taimekaitsevahendite kasutamisest.
Vahemärkusena ütlen, et väetamist ei tohiks samamoodi karta kui toksilisi taimekaitsevahendeid. Toitainete tagastamine mulda, mida õunapuu meile igal aastal õunte kujul ära annab, on mullaviljakusele ja seeläbi ka taimedele vajalik. Lihtsalt üleväetamise vältimiseks ja mullaelustiku toetamiseks on soovitav kasutada pigem orgaanilisi väetiseid.
Valdavalt on Tallinnas õhusaaste tase suvisel ajal tagasihoidlik, kuid kahtluse korral, kas õunad võiksid õhusaastest mõjutatud olla, on soovitatav õunu enne söömist pesta. Nii pesete maha õunte pinnale kasvuperioodil langenud osakesed. Meie uuringud Tallinna kogukonnaaedades on näidanud, et sama soovitus kehtib ka teiste linnas kasvanud maapealsete aiasaaduste, näiteks salatite puhul, eriti kui neid on kasvatatud suurte teede läheduses.
Võrreldes poe- ja koduõuna pole vastus samuti ühene, kuna ka poes müüdavad õunad võivad olla väga erineva ajalooga. Näiteks ei tea me, mida täpselt, kui palju ja kui mitu korda on neile peale pritsitud. Küsija toodud näite puhul jään seisukohale, et tervislikum ja keskkonnasäästlikum on pigem süüa seda sama oma aia õuna.
Ploompuu: linnaseeni võib korjata vaiksema liiklusega äärelinnas
Õunte ja seente söögikõlblikkus sõltub kindlasti kohast linnas. Suurte magistraaltänavate ääres ei sööks ma õunu. Seened on ilmselt natuke valimatumad ainete omastajad, kelle filtreeriv-puhastav võime pole nii hea kui kõrgematel taimedel.
Arvestades kaudseid andmeid, tuleks vältida kindlasti kesklinna seeni suuremates linnades, samuti suuremate magistraalide piirkonna seeni. Tänavaid, kus liikleb kuni 600 autot päevas ehk tipptunnil auto minutis, enam äärelinnas eriti kartma ei peaks.
Siiski on seente puhul peale õhusaaste veel teine probleem – saaste kogunemine pinnasesse. Nii võivad vanad unustatud keskkonnamürkide käitlemise kohad ikka muuta veel seened ohtlikuks nii linnas kui ka maal.
Samuti võib seente puhul probleeme tekitada keskkonnahooldusmürkide kasutamine aias, eemal otsesest linna- ja tänavasaastest. Nendegi jäägid võivad mürkidega hooldatavas aias ja samamoodi hooldatavas põllus või metsas ohtlikult kontsentreeruda seentesse.
Peale selle on eri seened erineva filtreerimise ja ainete kontsentreerimise võimega. Selles osas on üks juhtivaid liike tavavahelik. Tavavaheliku söögiks korjamine linnas on ilmselt kõige ohtlikum. Teisalt – tavavahelikus loomulikult sisalduvad ained on samuti mürgised, immuunsüsteemi lõhkuvad, nii et tavavahelik võib ka puhtast keskkonnast korjatuna osutuda tapvaks. Isegi kui teda on juba aastaid karistamatult söödud, ükskord saab sageli see karikas täis ja siis on hilja.

Toimetaja: Airika Harrik