Kõigepealt, sügiseste värviliste lehtede seostamine suremisega tundub üsna meelevaldne, sest enamus meist teab, et lehtede langemine puudelt ei tähenda viimaste surma, vaid valmistumist edukaks talvitumiseks, misjärel soodsate kevadilmade saabudes kasvu jätkata.

See, miks inimestele erksad sügislehed valdavalt meeldivad, seostub aga üldisema küsimusega, miks me üldse armastame teatud värve rohkem kui teisi. Teadusuuringute kohaselt meeldivad näiteks enamikule inimestest kirkalt punased, sinised, rohelised ja kollased toonid, nendesamade toonide määrdunud ja pastelsemad variandid juba palju vähem ning pruunid ja oliivrohelised toonid põhjustavad pigem negatiivseid tundeid.

Alates eelmise sajandi teisest poolest on teadlastel järjest süvenenud veendumus, et värvuste eelistus (kusjuures mitte üksnes inimestel) on kujunenud pika evolutsiooni käigus kohastumusena. Need indiviidid, keda peibutasid teatud värvi objektid, jäid suurema tõenäosusega ellu ja levitasid oma geene kui teised, keda tõmbas "vale" värvusega objektide poole. Mõistagi pidi see eelistus seostuma vastavat värvi looduslike objektide kasulikkusega või ohtlikkusega.

Pole seega juhus, et lemmikvärvidest sinine assotsieerub "ilusa ilma taevaga", puhta veega ja paljude marjadega, punane ja kollane enamiku maitsvate puuviljade ja marjadega, roheline elu- ja toidurikkust tähendava taimestikuga, samas kui põlatud pruun ja oliivroheline viib mõtted pigem riknemisele, mädanemisele, kõdunemisele, hallitamisele ja parasiite täis väljaheidetele.

Muidugi ei ole toit ainus valikutegur, samavõrra on eelistuste kujunemist kahtlemata mõjutanud vaenlastel ja potentsiaalsetel sigimispartneritel esinevad värvused. Mõnevõrra komplitseerib seda seletust asjaolu, et esineb rida erandeid: näiteks on pruun šokolaad vägagi armastatud. Samuti varieerub värvieelistus mõnevõrra nii sugude, rahvaste kui ka indiviidide vahel ning sõltub lisaks ka teadmistest ja kogemusest.

Kõige kaugemale on värvieelistuste põhjuslikkuse uurimises jõudnud USA Kalifornia ülikooli evolutsioonilised psühholoogid Stephen Palmer ja Karen Schloss, kelle hiljuti välja töötatud niinimetatud ökoloogilise valentsuse teooria kohaselt eelistavad inimesed värvusi vastavalt sellele, kui palju nad armastavad objekte, mis tüüpiliselt on antud värvi, keskmistatuna üle kõigi objektide, millega nad elus kokku puutuvad.

See teooria põhjendab üsna hästi ka ülaltoodud erandeid ja variatsioone. Andekate eksperimentide abil tõestasid uurijad, et nende teooria seletab ära 80 protsenti inimeste värvieelistuste varieeruvusest, jättes levinud, kuid ilmselgelt liialdatud väitele, et "ilu on vaataja silmis", ruumi kõigest viiendiku jagu. Sestap polegi vaja imestada, et kogu varasügise jooksul õhkavad nii paljud inimesed sügisvärvide lummuse käes.