Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna emeriitprofessor Raivo Männil ilmus äsja raamat "Meie sisemine loom". Teos räägib inimese ürgsest bioloogilisest olemusest, mis on kujunenud eellaste pika evolutsiooni käigus ja mis tsiviliseeritud kesta varjus salamisi edasi elutseb ning inimeste käitumist mõjutab.

Mänd rääkis, et inimene on teinud läbi pika evolutsioonilise arengu nagu kõik teised elusorganismid. "Meis on geene, mis on olemas ka väga teistsugustel loomadel, isegi taimedel ja seentel. Seetõttu on vastandus inimene ja loom ekslik. See on sama, mis vastandada hunti ja looma. Igal liigil on lihtsalt omad eripärad, kuidas maailmas hakkama saada," lausus ta Vikerraadio saates "Ökoskoop".

Igas inimeses on Männi sõnul justkui kaks erinevat olendit. Üks on bioloogiline inimene, keda juhivad geenid, epigeneetika ja ümbritseva keskkonna koosmõjud. Teine on kultuuriline inimene, kelle on loonud inimese võimekas aju.

"Aju andis erakordse võime õppida ja jäljendada. Kuna bioloogiline inimene toimib valdavalt alateadvuses, aga kultuuriline inimene on teadvustatud, jääb mulje, et viimane on olulisem. Püüame oma ürgseid instinkte peita ja häbeneme neid," kirjeldas ta.

Emeriitprofessor rääkis, kuidas geenid levivad aeglaselt, aga kultuurilised tunnused nagu näiteks ideed, oskused, teadmised, võivad levida isegi ühe põlvkonna sees. See andis inimesele tohutu eelise: võimaluse kiiresti kohaneda ja kogu maailmas ellu jääda.

 "Aga see on loonud ka petliku kõikvõimsuse tunde. Me ei tohi unustada, et meis peitub endiselt ka bioloogiline inimene, kelle ülesanne on soo jätkamine. Kui kultuurilised ideed satuvad vastuollu bioloogiliste instinktidega, ei ole sellest midagi head oodata," sõnas Mänd.

Evolutsioon on tema sõnul olnud pidev olelusvõitlus ressursside pärast. Ellu jäävad need, kes saavad rohkem energiat, toitaineid, varjupaiku. Inimese suur aju on muutnud nad eriti edukaks konkureerijaks. Ahnuse defineerimisel tuleb tema sõnul eristada seda, et teistelt inimestelt millegi ära võtmist on alati peetud halvaks, kuid looduse allutamine oli veel hiljuti üllas eesmärk. Alles viimastel aastakümnetel on inimesed mõistnud, et looduskeskkonda on üleekspluateeritud.

Lisaprobleemi tekitab inimeste arvukuse kiire kasv. Männi eluajal on inimkond kolmekordistunud. Ta rääkis, kuidas väikeses kogukonnas toiminud koostöömehhanismid ei toimi enam anonüümses globaalses ühiskonnas, kus omakasupüüdlikud inimesed võivad kergesti karistuseta pääseda.

Ka sõjad pole midagi uut ega inimloomusele võõrast. "Inimene on kohastunud võitlema iseenda ja oma kogukonna eest. Šimpansidelgi on grupiviisiline vägivald, aga meie aju annab erakordse koostöövõime, mis teeb sõjad väga tõhusaks," selgitas Mänd. Kurjust ei pea ta seega millekski erandlikuks, vaid paratamatuks inimkäitumise osaks. Samas on just aju see, mis võimaldab mõista sõdade ohtlikkust ja astuda samme nende ärahoidmiseks.

Mänd möönab, et paljud arengud maailmas näivad süngetena, ent täielikku lootusetust ta ei jaga. "Ma ei usu, et inimliik kuhugi kaob. Kultuurid on ajaloo jooksul tõusnud ja langenud, aga meie suur aju võib meid päästa," ütles ta.

Tema sõnul on kõige olulisem õppida tundma oma sisemist looma: mõista, miks inimesed on ahned ja miks mõeldakse ennekõike enda kasule. "Kui teame juurpõhjuseid, saame neid paremini kontrollida," võttis Mänd kokku.