Lätil pole olnud oma karusid alates 1920. aastate lõpust. Sarnaselt Leeduga õnnestus lõunanaabrite küttidel kogu kohalik asurkond maha tappa. "Ühest küljest teeme me nalja, et lätlaste rahvuseeposki on "Karutapja". Ajalukku tõsisemalt tagasi vaadates on seotud see karude loomuliku levikualaga. Eestis on ainult üks karude tuumikala – Ida-Virumaa, mis on ühtlasi ka ainus Baltimaadesse ulatuv karude tuumikala osa. Venemaa poolel täiendab seda Leningradi oblast ja Karjala," selgitas Valdmann.

Nõnda sõltub Eesti karude käekäik osaliselt piiri taga toimuvast. "Need areaalid pulseerivad. Kui karu on palju, täidavad nad ka neile vähem sobivad elupaigad. Praegu on karude arvukus kõrge ja nad jõuavad isegi Lätti. Kui arvukus on madal, siis nad sinna ei jõua. Nii lihtne see ongi," lisas kaasprofessor.

Kõige sügavamas madalseisus oli jäänud Ida-Virumaale alles pelgalt paarkümmend isendit. Kuigi karude täpse arvukuse määramine on raske, elab praegu viimase loenduse järgi Eestis tuhatkond karu. Teisisõnu on nende arvukus suurem kui viimase 100–150 aasta jooksul.

"See on kokkusattumus, et karude levikuareaal praegu Eesti piiriga nii täpselt kokku langeb. Tegelikult räägime me gradiendist, mis pisut Lätti ulatub. Karurikkad on need alad, mis jäävad Lääne- ja Ida-Virumaa kanti, Jõgevamaa, Järvamaa, isegi Harjumaa mingil määral. Lõuna-Eestis pole aga kunagi karusid väga palju olnud," täiendas Valdmann.

Kuigi Lätis on praegu tema hinnangul karudele sobivaid elupaiku, pole Eestis elavate karude arvukus veel nii suur, et seda levikuala laiemalt lõuna poole lükata. "Põhimõtteliselt seda probleemi ei ole, et need konkreetsed karud seal edasi ei saaks. Kui lätlased neid ise maha ei lase või ei häiri, siis vast nad isegi jääksid sinna," sõnas zooloog.

Kui elupaiga kvaliteet siiski kehvaks osutub, võivad nad aga ka Eestisse tagasi tulla. Sarnaselt liiguvad üle piiri edasi-tagasi näiteks hundikarjad.

Soodne elupaik?

Harri Valdmann tõdes, et endiselt pole päris täpselt selge, milline elupaik on karudele kõige soodsam. Näiteks on Venemaa tuntumad karu-uurijad kirjutanud, et karu eelistab enam kui 10 000 hektarini küündivaid metsamassiive. "Samas teame, et Eestist selliseid metsi ei leia. Üks karu, kelle me kaelustasime, elas terve suve õunaaias mõne hektari peal. Seega, kui toitu on, siis pole minu hinnangul oluline, et oleks nii suuri puutumatuid metsaalasid," sõnas kaasprofessor.

Päris kindel pole ka metsaraie mõju. "Ühest küljest annavad raiesmikud karule sipelgaid, mis on suvel ülekaalukalt nende põhitoit. Neid on seal paari aastal pärast raiumist kõige rohkem. Samas kui on suured metsad, seal on jällegi häirimist vähem, mis jälle karule meeldib," mõtiskles Valdmann. Ühtlasi leidub põlismetsades metsakuklaste hunnikuid.

Zooloog tõdes, et karude optimaalne arvukus bioloogilises mõttes ei pruugi kattuda inimeste soovide ja eelistustega. "Inimese jaoks tundub arvukus praegu natukene liiga kõrge olevat. Kahjud on suured ning karudega on väga palju kokkupõrkeid ning nad hakkavad juba auto alla jääma. See on inimese jaoks juba veidi vastuvõetamatu," sõnas Valdmann. Seeläbi tundub ka kahtlane, et Läti saab lähitulevikus oma püsiva karupopulatsiooni.

Teised liigid

Teisi liike, kelle leviala sedavõrd täpselt riigipiiri järgiks, Harri Valdmanni sõnul Eestis pole. Sarnase levikumustriga on aga näiteks põder, kes on samuti taigavöötmeliik. "Seda peab vaatama natukene laiemas kontekstis, kui hakkame lääne ja lõuna poole minema, jääb teda järjest vähemaks. Lätis on teda vähe, Leedus peaaegu ei olegi. Põdra levikutsenter jääb taigatüüpi metsadesse, mida leidub Eesti ainult Ida-Virumaal või ausalt öeldes – leidus," lisas zooloog.

Teise liigina saab välja tuua lendorava. Liigi puhul on aga praegu suurem küsimus, kas tema elupaigaks sobivaid metsi raiutakse või mitte.