"Järgmine kord oleks oluline anda neile võimalus ise ära minna, mitte hakata neid kohe piirama. Üldiselt ei taha karud inimesi süüa või neile kallale tungida, kui neil on teine variant olemas. Vaevalt, et need konkreetsed karud olid ise väga õnnelikud, et said lõpuks linnas ära käidud," sõnas Egle Tammeleht, Tartu Ülikooli terioloogia teadur.

Teisel pool pudelikaela
Eesti karude kõige süngem tund saabus möödunud sajandi 1920. aastatel. Küttide haardest õnnestus pääseda tõenäoliselt üksnes mõnekümnel loomal. Allesjäänud karud leidsid varju Vahe-Eesti metsavööndi lõuna osas ja Alutaguse metsades. Järgmisel kümnendil kehtestatud kaitsemeetmetest oli kasu. Karude arvukus ületas 1990. aastate alguseks 800 isendi piiri.

Karude kunagised asualad Lääne- ja Lõuna-Eestis pole endises ulatuses taasasustatud, kuid praegustes tingimustes neid ulukiuurijate hinnangul Eestisse ilmselt rohkem ei mahu. Üks karu võib liikuda ringi nii viiel kui viiesajal ruutkilomeetril. Kõik sõltub loomade eripärast, vanusest ja toidubaasist. Mida noorem loom, seda rohkem see enda kodu otsides uitab.

Kunagise pudelikaela jälgi on näha ka Eesti karude genoomis. Eristada võib kolme rühma. Neist esimese esindajaid kohtab eeskätt Kagu-Eestis, Peipsi kaldal ja Ida-Virumaal. Ülejäänud kahte rühma leiab üle terve leviala ja nad on tõenäoliselt 1920. aastatel Eestisse jäänud karude järeltulijad. "Kui ülejäänud Euroopat vaadata, pole siinmail geneetilise mitmekesisusega sugugi mitte halvasti. Selles mõttes pole praegu midagi kriitilist," viitas Tammeleht.

Kohalike karude geneetilist mitmekesisust aitavad turgutada Venemaalt Eestisse rändavad karud. Laiaulatuslikumat liikumist piirab Kirde-Eesti suhteliselt kõrge karude asustustihedus.

Eesti eripärad ja küttimise puudused
Tammeleht märkis, et üldiselt on karud liigina suhteliselt paindlikud. "Kui piirkond on inimtegevusest mõjutatud, üritavad nad muuta oma tegevuse ajakava. Kui täielikult metsikus piirkonnas on karud aktiivsed ööpäevaringselt, siis Eestis hakkavad nad ringi liikuma pigem videvikus, kui inimesed enam eriti ei tegutse," viitas teadur.

Terioloog tõdes, et Eesti liigikaitse on keskendunud väiksemate olendite kaitsele. Karudel ja suurematel loomadel väiksematest kaitseladest praegu suuremat kasu pole. Küll annaks nende eluolu parandada suuremate kaitsealade laiendamisega.

"Neist märgatava osa moodustavad sookaitsealad, mis karudele otseselt talvitumiseks ei sobi. Oleme aga avastanud, et nende vahetuses läheduses on hulk karude elupaiku," selgitas Tammeleht. Veidi vaheldusrikkam maastik suurendaks olemasolevatest kaitsealadest lõigatavat kasu rohkem, kui võiks arvata puhtalt pindala põhjalt.

Teaduri hinnangul on arenguruumi ka praeguste küttimistavade osas. Karude tekitavat kahju üritatakse vähendada nende arvukuse piiramisega. "Samas pole meil teaduslikku alust väitmaks, et kahjustuste ulatus on kasvanud karude suurema arvukuse, mitte mesilate arvu suurenemise tõttu. Laseme praegu ühe probleemse karu maha, kuid tema järel tuleb teine," tõi Tammeleht näite.

Mesilate puhul aitaks lahendada probleemi elektrifitseeritud aed. Üldjuhul sellest karude heidutamiseks piisab.

Teise võimaliku probleemina võib lüüa küttimine paigast ära populatsiooni vanuselise struktuuri. "Küttimisandmete põhjal ei jää viimastel aastatel püssi ette kuigi palju vanemaid karusid. On kaks varianti: neid eriti polegi või lasevad jahimehed kärsitusest karupoegi. Praegu on on raske öelda, mis selle taga täpselt on," sõnas terioloog.

Ühe tõlgenduse kohaselt on kitsenenud asurkonna tuumikala. Rohkem leidub kogenematuid ja elus alles oma kohta otsivaid noorloomi, mis võib muuta omakorda sagedasemaks konflikte inimeste ja loomade vahel.

Terioloog viitas taaskord, et karud ise reeglina vastasseisu ei otsi. "Nii nagu linnas, ei pea minema kohe metsas neid uudistama. Loomal peab olema ruumi, et ta saaks teha, mida tahavad. Üldiselt ei taha karud inimesi rünnata, kui neil on muu variant olemas. See on üldiselt hädakaitse, kui nad on püssiga kuskile nurka aetud," laiendas Egle Tammeleht.