"Elurikkuse edendamine ja ökosüsteemide taastamine on teema, kus ise saab palju ära teha. Iga meede üksi võetuna võib näida tühine, aga maastiku skaalal on sel oluline mõju. Tasub vaadata suuremat pilti," ütleb Westphal. 

Funktsionaalse põllumajanduse elurikkuse ja ökoloogia professorina arendab ta meetmeid, mis aitaks tõhusalt hoida elurikkust põldudel, niitudel ja muudel põllumajandusmaastikel. Oma hiljuti Tartus peetud konverentsiettekandes tõi ta samuti näiteid võtetest, mis edendaks liigirikkust nii ühe talu kui ka terve maastiku tasandil.

Ilus maasikas kasvab metsaveerel

Ühe näite elurikkust toetavast meetmest tõi Catrin Westphal oma töörühma 2019. aastal valminud uuringust. "Uurisime tookord, kas hekiribad ja nende lähedus metsale võiks mõjuda hästi maasikataimede tolmeldamisele," meenutab professor. Mesilased ja muud tolmeldajad on suure saagi jaoks väga olulised ning hekid ja metsatukad pakuvad neile väärtuslikke elupaiku.

Westphali töörühm istutas maasikataimi võrdlevalt keset põldu paikneva hekiriba, metsa-äärse hekiriba ja põllule jäetud rohuriba lähedusse. Uuringus ilmnes, et kui taimed istutati kas hekiriba või metsaga piirneva hekiriba juurde, olid maasikad suuremad ja ilusamad. 

"Meid ei huvitanud üksnes tolmeldajate hea mõju, vaid ka võimalik kahjurputukate tekitatav kahju. Seepärast ei vaadanud me üksnes lilli külastavaid kärbseid ja mesilasi, vaid ka õisi söövat õietolmumardikat," märgib professor. Katse näitas, et hekkidest eemal kasvavatel taimedel käis tolmeldajaid vähem, kuid õietolmumardika arvukus jäi kõigis kasvukohtades samaks.

Teisisõnu näitas töörühm, et metsaserva ja hekiriba lähedus mõjub maasikate tolmeldamisele hästi. "Maasikate turuväärtus oli suurim just metsserva hekiribade juures, kus 1000 marja eest maksti veidi alla 15 euro. Maastikuelementidest kaugemal kasvanud marjade väärtus vähenes aga märkimisväärselt," osutab Westphal. Rohuriba kõrvalt korjatud saagi puhul oli 1000 marja turuväärtus jäi üheksa euro lähedale.

Professori sõnul näitab uuring ilmekalt, et hekiribad on põllumajandusmaastikul olulised elupaigad. "Need võivad paremini ühendada omavahel erinevaid elupaiku ja naaberpõlde ning seeläbi parandada puuvilja kvantiteeti ja kvaliteeti," tõdeb ta.

Mesilane eelistab lennata piki vagu

Möödunud aastal valmis Catrin Westphalil ja kolleegidel koostöös Lõuna-Aafrika Venda Ülikooli teadlastega teine uuring, kus seekord olid luubi all makadaamia pähklid. Täpsemalt otsisid teadlased jätkusuutlikke nõkse, mis hoiaks elurikkust pähkliistandustes. Seejuures vaatasid nad samuti tolmeldamist ja teisi ökosüsteemi teenuseid.

Töörühm näitas, et mesilaste tolmeldamist võib parandada istanduse kujundus. Näiteks mõjutasid seda pähklipuuridade paigutus, taimesort ning poollooduslike elupaikade rajamine istanduse sisse ja ümbrusesse.

Eeskätt huvitas uurijaid tolmeldajate mõju pähklisaagile. "Makadaamia õitele on tolmeldavad putukad elutähtsad. Kui nad täielikult kaoks, jääks pähklisaak 75 protsenti väiksemaks," märgib Westphal. Ilmnes, et saagile polnud oluline niivõrd istanduse läheduses elavate mesilassülemite, vaid seda ümbritsevate poollooduslike elupaikade hulk.

Seejuures osutus eriti oluliseks pähklipuuridade paigutus istanduses. Võrreldes istanduse keskel kasvavate puudega kandsid istanduse serval ehk poollooduslike elupaikadega kokkupuutuvatel aladel kasvavad puud 80 protsenti rohkem pähkleid.

Oluline oli ka taimerea kaldenurk. Kohe peale õitsemist moodustus üle kolme korra rohkem pähkleid puuridades, mis olid istutatud poollooduslike elupaikade suunas risti, kui elupaikadega paralleelsetes ridades. "Tolmeldajad liiguvad oma elupaigast kergemini istandusse, kui taimerivid paiknevad nende lähtepunktiga risti. Nad eelistavad lennata pigem piki taimeridu kui ridadest läbi," selgitab professor. Seevastu näiteks istanduse kunstlik niisutamine pähklisaaki ei mõjutanud.

Naabrist parem?

Catrin Westphal meenutab veel üht Saksamaal tehtud rohumaade projekti. Seal hindasid teadlased putukate arvukust rohumaadel kolme näitaja põhjal: majandamise intensiivsuse, erinevate elupaigatüüpide rohkuse ja põllulappide paiknemise järgi maastikul. "Kas sul on üks suur põld nagu Nõukogude Liidus või endisel Ida-Saksamaal või väikesed paljude servadega maastikulapid nagu Lõuna-Saksamaal?" võrdleb ta.

Piki kolme skaalat nägid uurijad, et elupaiga suhtes n-ö mittepirtsakaid putukaliike, kes levivad üle pikkade vahemaade, leidus rohkem intensiivselt majandatud rohumaadel. "Mitmekesistel maastikel leidub seevastu rohkem elupaiga-spetsialiste, kes vajavad kas toitumiseks või pesitsemiseks kindlaid ressursse," võrdleb ta. Paljude servadega lapitekimaastikul leidus rohkem väikesi ja piiratud levikuvõimega liike.

"Kui kõik need leiud kokku võtta, võib öelda, et intensiivset maakasutust saab leevendada läbi ümbritsevate maastike hooldamise," tõdeb professor. Teisisõnu aitaks maastiku mitmekesistamine korvata mõne maastikulapi intensiivsemat niitmist ja väetamist ning esindatud saaksid igat sorti levimisvõimega putukad. Nii oleks korraga tagatud nii mitmekesisus, loomasööt kui ka inimeste toidukindlus. "See toimiks minu meelest hästi ka Eestis, kuigi teil pole vähemalt ranniku loopealsed nii intensiivses kasutuses," arutleb ta.

Praegu on Westphali töörühmal pooleli koostööprojekt KOOPERATIV, kus kokku saavad 42 talu, üheksa omavalitsust, teadlased ja mittetulundusühingud. Üheskoos rajasid nad muu hulgas enam kui 250 hektarile Kesk-Saksamaale Northeimi põllumajandusmaastikele mitmeaastaseid lilleribasid. "Projekti teeb eriliseks just selle tohutu skaala. Rajasime lilleribad 2023. aastal ja kuna projekt kestab viis aastat, oskame nende mõju hinnata nelja aasta pärast," märgib professor.

Projekti laiem mõte seisneb erinevate osapoolte koostöös. "See on kõige olulisem, et teadlasena sa päriselt lähed talunikega rääkima või võtab talunik teadlastega ühendust," osutab ta. Talunikud usaldavad tema sõnul teadlasi poliitikutest rohkem ja see võimaldab usalduslikku koostööd.

Varem pole saavutatud sedagi, et elurikkust toetavaid meetmeid katsetaks oma maal korraga suur hulk kõrvuti elavaid talunikke. "Oletame, et kõrvuti elavad talunik A ja talunik B majandavad oma rohumaid erinevalt. Kui nad kasutaksid näiteks erinevaid külvikordi, looks see juba maastikule mitmekesisust juurde," toob Westphal näite. 

Ületamist vajab aga nn ühisvara tragöödia: miks peaks üks talunik majandama teisest vähemintensiivselt kui naaber teenib oma lähenemisega paremat tulu? "Arvan, et põllumajandustoetused on olulised, aga otsima peaks ka teisi võimalusi, mis tagaks talunikule tema maal äraelamise," ütleb professor. Ehkki maa kuulub talunikule, on ökosüsteemi teenused kõigile ühised. "Siin on meil vaja leida kompromiss ehk see teema vajab veel läbi rääkimist," tõdeb Westphal.

Catrin Westphal pidas plenaarettekande "Enhancing biodiversity in agroecosystems: Local and landscape-scale restoration strategies" SERE24 14. Euroopa ökoloogilise taastamise konverentsil 30. augustil Tartus.