"Nii meie uuring kui ka mujal maailmas tehtud tööd näitavad, et õuevahetunni olemasolu koolipäeva osana on oluline liikumisaktiivsuse suurendamisel kõigile lastele. Kõige olulisem on see aga just nendele lastele, kellel pole võimalust peale kooli õues liikuda," ütleb Tartu Ülikooli liikumisharrastuse nooremteadur Getter Marie Lemberg.

Ehkki ta oletab, et kõigis Eesti koolides võivad õpilased soovi korral vahetundi õues pidada, on mõnes koolis eraldi õuevahetund tunniplaani ametlik osa. Koos kolleegidega uuris ta 2021. aasta sügisel ja 2022. aasta kevadel, kuivõrd erineb laste kehaline aktiivsus õue- ja sisevahetunnis. Uuringus osales kaks linna- ja kaks maakooli, kus töörühm keskendus just 2.–6. klassi õpilastele.

Toas = istumine

"Leidsime, et lapsed olid õuevahetunnis kaks korda suurema osa vahetunniajast mõõduka kuni tugeva intensiivsega kehalises aktiivsuses kui sisevahetunnis," toob Getter Marie Lemberg välja. Täpsemalt veetsid lapsed mõõdukalt kuni tugevalt kehaliselt aktiivselt aega 20 protsenti õuevahetunnist ja 9,5 protsenti sisevahetunnist.

Töörühm varustas nimelt õpilased liikumisanduritega, mis mõõtsid liikumise intensiivsust. "Lapsed kandsid neid seitse päeva hommikust õhtuni. Nad võtsid need ainult ära magamise ja veega seotud tegevuste ajal," kirjeldab Lemberg. Lisaks pidid lapsed täitma päevikut, kus kirjeldasid oma üldist päevaplaani: sealhulgas, kas neil oli sel päeval õuevahetund ja kas nad seal osalesid. Lisaks käisid uurijad koolihoovides õuevahetunde oma silmaga vaatlemas.

Lembergi sõnul näitasid liikumisandmed, et õue- ja sisevahetundi eristas muu seas istudes veedetud aja pikkus: "Sisevahetunnist oli istuvat aega üle poole ehk 55 protsenti. Samas õuevahetunnis oli seda umbes kolmandik ehk 35 protsenti." Ta oletab, et tüüpilises koolikoridoris polegi peale istumise palju midagi teha.

Mõned tegevused, nagu näiteks ronimine, tasakaalu hoidmine ja rippumine, ei pruugi anda mõõdukat kuni tugevat liikumisaktiivsust, kuid on samas Lembergi sõnul olulised tegevused liikumisoskuste arendamise seisukohalt. Õuevahetunni tegevuste kirjeldamisel lähtus ta koos kolleegidega vaatlusest. "Nägime, et kõige rohkem kasutati madalseiklusradu ja ronimisehitisi või -atraktsioone," toob nooremteadur välja. Samuti kasutasid lapsed innukalt tasakaalulinte ja maapinna sisse ehitatud väikesi batuute, kui neid koolihoovis leidus.

Veel paistsid lapsi liikuma tõmbavat erinevad looduslikud elemendid. "Ühel maakoolil oli kooli taga võsa, kus oli ka väike oja sees. Seal esimene kooliaste ehitas onni ja ronis ehk korralik tegevus käis kogu aeg," meenutab Lemberg. Sarnane pilt avanes ühes linnakoolis, kus koolihoovi kõrval oli suurem põld: sinnagi kogunes vahetundi veetma suurem seltskond lapsi.

Nooremteaduri sõnul pakub looduslik keskkond rohkem võimalust vabaks mänguks ja elavdab laste fantaasiat. "Kui sul on hoovis ainult liumägi, siis sa saad sealt alla tulla ja võib-olla natuke üles ronida, aga muud sellega eriti teha ei saa," arutleb ta. Seevastu puud, põõsad, võsad ja hekitagused pakuvad võimalusi juba kas või peitusemänguks. "Seda on ka mujal maailmas leitud, et just looduslik element on oluline," osutab Lemberg.

Tüdrukud tahavad rohkem suhelda

Uuringus palusid Getter Marie Lemberg ja kolleegid lastel lisaks päevikule ära täita ka küsimustiku. Seal said lapsed muu hulgas nimetada oma kolm lemmiktegevust vahetunnis. "Poiste ja tüdrukute vastustest tuli küll natuke erinevusi välja," märgib nooremteadur.

Nimelt pidasid poisid meeldivaks pigem erinevaid sport- ja liikumismänge, samas kui tüdrukud näiteks korvpallist-jalgpallist nii palju ei hoolinud. "Võib-olla tahavad poisid omavahel rohkem võistelda. Tüdrukutele on aga tegevuste juures oluline pigem suhtlemisaspekt," võrdleb Lemberg. Nii nimetasidki tüdrukud meeldivate tegevustena pigem keksu- ja kullimängu ning jalutamist ja kiikumist. Istuvad tegevused tulid lemmiktegevuste seas samuti eespool esile tüdrukute vastustes.

Poiste ja tüdrukute erinev tegevustevalik tuleb Lembergi sõnul välja ka Soomes ja mujal riikides tehtud uuringutes. "See tuli meil samamoodi välja, et tüdrukutel oli istuvat aega õues 41 protsenti, vahetunnist ja poistel 31 protsenti," märgib ta. Seejuures olid tüdrukud õues mõõdukalt kehaliselt aktiivsed 17 ja poisid 23 protsenti ajast.

Hea kooliõu on mitmekesise maastikuga

Mida võiks üks kool siis ära teha, et lapsi liikuma meelitada? Getter Marie Lembergi esimene soovitus on, et koolid üldse võimaldaksid lastele eraldi õuevahetundi. "Juba see, et nad õue saavad, tõstab nende kehalist aktiivsust. See on hea peatuulutus ruumis veedetud koolipäeva vahele," põhjendab ta.

Tema töörühma teine veel avaldamata uuring näitas, et õpilaste kehaline aktiivsus oli peale kooli suhteliselt ühesugune, olenemata sellest, kas neil oli koolis õuevahetund või ei olnud. "Sealt tulebki välja see olulisus, et need, kellel on õuevahetund, saavad koolipäeva jooksul natuke rohkem aktiivsust," osutab Lemberg.

Liikumist soodustava koolihoovi kujundamisel soovitab ta aga silmas pidada, et lastele pakutaks erinevaid tegevusi võimaldavat taristut: ronimiskohti, madalseiklusradu, kiikesid, tasakaalulinte ja maasiseseid batuute. "Kindlasti võiks võimaldada õpilastel kasutada erinevaid väikevahendeid: palle ja reketeid. Üks kool pakkus isegi rulluiske," toob ta näiteid. Vaatlus näitas, et koolis, kus lastel polnud võimalik väikevahendeid koolimajast saada, kasutasid nad spordiväljakut vähem.

"Meie koolihoovid ongi suhteliselt spordiväljakute-kesksed," osutab Lemberg veel. Samas oli näha, et isegi, kui õpilaste päralt on terve jalg- või korvpalliväljak, mängivad nad pigem ühe värava või korvi all. "Võib-olla ei peagi koolil olema täismõõtmetega väljak. Piisab juba korvist ja lihtsalt väravast, et lapsed seal tegevust leiaksid," arutleb nooremteadur.

Veel soovitab ta koolihoovi uuendama asudes kindlasti sinna looduslikke elemente alles jätta või juurde planeerida. "Linnakoolides on teinekord suured vanad puud, millega ei saa eriti midagi teha, aga mingid põõsad või hekitagused pakuvad juba võimalusi mängida," võrdleb ta.

Arvestades poiste ja tüdrukute erinevaid huve, võiks Lembergi sõnul pakkuda tüdrukutele suhtlemiseks sobivaid pinke ja kiikesid. "Samas need pingid võiksid olla pigem koolihoovi kaugemas nurgas: siis lapsed sinna minnes vähemalt natukenegi kõnnivad," pakub ta.

Viimaks soovitab ta kooli juhtkonnal laste endi käest küsida, mida nad koolihoovis näha tahaksid, ja mis võiks neid nende meelest liikuma kutsuda. "Kaasata tasub nii nooremaid kui ka vanemaid poisse ja tüdrukuid, sest 2. ja 3. klassi õpilase huvid on hoopis teised, kui 6. ja 7. klassis," märgib ta.

Getter Marie Lemberg ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Children.