Regulaarne trennitegemine mõjub tervisele hästi mitmel moel. Nüüd tõi Vaikse ookeani neuroteaduste instituudi ja Washingtoni Ülikooli teadlaste uuring ilmsiks veel ühe trennitegemise võimaliku plussi. Nimelt leidsid nad seose korrapärase aktiivsuse ning aju mälu ja õppimisega seotud piirkondade suuruse vahel. Autorite sõnul ei pea trenn selleks nõudma tingimata väga tugevat pingutust ega olema pikaajaline, vahendab ScienceAlert.

Oma uuringus vaatasid nad läbi 10 125 inimese magnetresonantsuuringus (MRT) tehtud aju ülesvõtted. Kujutistelt ilmnes, et neil inimestel, kes harrastasid mingitki kehalist aktiivsust näiteks kõnni, jooksu või mõne spordiala näol, olid ajus teatud piirkonnad suuremad kui teistel.

Täpsemalt olid neil mahukamad otsmikusagarad ja hipokampus. Just viimane mängib ajus võtmerolli mälestuste talletamises ja käsitlemises. Ehkki suurem aju hall- ja valgeaine hulk ei tähenda otseselt tõhusamat ajutööd, nähakse selle vähenemises tihtipeale tõsist märki vaimsete võimete langusest.

Ühtlasi mõõtsid uuringu autorid ära iga uuritava aju hallaine, mis osaleb infotöötluses. Uuringu autori ja neuroteadlase David Merrilli sõnul leidis töörühm, et aju tervisele mõjub hästi isegi mõõdukas kehaline aktiivsus. Näiteks võib piisata juba sellestki, kui inimene kõnnib päevas alla 4000 sammu. 

Vanusega üha olulisem

Uuringus ei vaadanud autorid süvitsi, kuidas regulaarselt trenni tegevatel inimestel ajumahust tingitud hüved avalduvad. Kuna piirkondade osa ajutöös on teada, oletab töörühm siiski, et neil inimestel võib olla parem mälu ja õppimisvõime.

Kehaline aktiivsus võib aju talitlust jõudsamaks muuta mitmel põhjusel. Muu hulgas võib trennitegemine parandada inimese verevarustust kogu kehas, ajus kaasa arvatud. Ühtlasi suurendab see kehas teatud närvirakkude tervise eest vastutavate valkude sisaldust.

Mida vanemaks inimene saab, seda olulisemaks muutub liikuva eluviisi kasulik mõju. Nimelt kasvab vanusega käsikäes oht neurodegeneratiivsete haiguste tekkeks. Praeguse teadmise järgi oletatakse samas, et suurem ajumaht võib aidata tasakaalustada näiteks Alzheimeriga seotud vaimse võimekuse langust. 

Varasemates uuringutes on leitud ka seos suurema kehalise aktiivsuse ja väiksema nõdrameelsusriski vahel. Ehkki leidudest ei ilmne otseselt põhjuslikku seost, saab rääkida vähemalt korrelatsioonist.

Töörühma sõnul tuleks leiu valguses tõsta inimeste teadlikkust liikumise headuse kohta. Samuti tasuks rääkida sellest, miks tasub trenni teha ka veel vanemas eas. Ehkki populaarmeedias on levinud soovitus kõndida päevas 10 000 sammu, mõjub igasugune kõndimaminek uurijate sõnul juba kehale ja ajule kasulikult: igal juhul võib see aidata vanusega ajumahtu säilitada.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Alzheimer's Disease.