Enam kui pooled USA kassidest on ülekaalulised. Probleemi ulatuse tõttu otsustas Illinois' Ülikooli teadlasrühm täpsemalt uurida, kuidas hiirekeldrite ülekaal nende tervisele hakkab. Seni on kassidel uuritud pigem kaalukaotust, kuid kaalutõusu mõju on suuresti uurimata, vahendab ScienceAlert.

Uuringu vanemautori ja toitumisteadlase Kelly Swansoni sõnul oli tema töörühmal kitsam huvi. Nad tahtsid saada paremat aimdust, millise jälje jätab ülesöömisest tingitud liigne kehakaal kasside ainevahetusele ja seedimisele.

Selleks tegid nad uuringu 11 kõhna steriliseeritud täiskasvanud emase kassiga. Nad söötsid neile kahe nädala jooksul poes müüdavat tasakaalustatud ja piiratud kogustes kassitoitu. Töörühm mõõtis seejärel uuesti kasside kehakaalu. Pärast seda andsid teadlased loomadele 18 nädalat järjest sama toitu, kuid nüüd lubati kassidel süüa seda piiramatus koguses.

Uurijad võtsid nii söötmiskuuri alguses kui ka kuus, 12 ja 18 nädalat peale piiramatu söötmise algust kassidelt vere- ja väljaheiteproove. Kuna kassid kandsid uuringu ajal kaelarihma küljes aktiivsusmonitori, sai töörühm koguda andmeid ka nende kehalise aktiivsuse kohta.

Swansoni sõnul eeldasid nad, et paksemad kassid liiguvad vähem. Ootustele vastupidiselt ei täheldanud nad nad kasside liikumisharjumustes mingeid püsivaid muutusi. Toitumisteadlane oletab siiski, et kehaline aktiivsus võib olla sõltuvalt kassist, tema keskkonnast ja suhtlemisest omanikuga erinev.

Küll aga oli selge, et kui kassidele toitu ei keelatud, sõid nad palju rohkem. Uurijad polnud üllatunud, et seepeale võtsid loomad kohe kaalus juurde. Mida kopsakamaks kassid muutusid, seda rohkem leidus nende kehas rasvkudet ja seda kehvemini suutis nende keha toitaineid seedida.

Kui kehale vähem toitu anda, omastab see Swansoni sõnul toitaineid tõhusamalt. Kui aga rohkem süüa, läheb toit seedekulglast kiiremini läbi ja soolestik omastab seejuures vähem toitaineid. Seda tõestasid ka kasside väljaheiteproovid: aplamad kassid kergendasid end sagedamini. Ühtlasi olid nende väljaheited happelisemad, mis on märk kehvasti seeditud toidust.

Swansoni sõnul näitab väljaheite madal pH, et organism ei omastanud hästi süsivesikuid ja rasvu. Töö leiud viitavad sarnasele olukorrale: suurem toidukogus ja kehvem seedimine muutsid uuritud kassidel samuti väljaheited happelisemaks.

Toiduga võib mängida küll

Muu hulgas täheldasid töö autorid muutusi kasside soolestiku mikroflooras. Enne ülesöömisperioodi algust ja peale 18-nädalast liigsöömingut olid hiirekeldrite kõhus ülekaalus eri tüüpi mikroobid. Ühtlasi võttis seedeprotsess söömisest enda kergendamiseni umbes neljandiku võrra varasemast vähem aega. Kelly Swansoni sõnul pole seda varem tähele pandud. Ta oletab, et just lühem seedeaeg võis soolestiku mikrofloora muutuma panna.

Uurijad märgivad, et mõned kasside mikrobioomis täheldatud muutused on vastupidised neile, mida näeb ülekaaluliste inimeste puhul. See viitab, et lisaks kaalule mõjutavad soolestiku mikrofloorat ilmselt teisedki keerukad tegurid.

Töörühma sõnul aitab kasside ainevahetuse ja seedimise muutuste mõistmine loomakeste kaalutõusu paremini ennetada või vajadusel ohjeldada. Ühtlasi võiks tulevastes uuringutes selguda, kuidas on soolekoosluse muutus seotud looma üldtervisega.

Swanson ja kolleegid näitasid oma teises artiklis sedagi, kuidas kasside toidukogust piirates saab neid panna ohutult rasvkoe arvelt kaalu kaotama. Peale kaalutõusu-uuringut panid uurijad 11 kassi rangemale dieedile, misjärel jõudsid loomad jälle oma algkaalu.

Kassiomanikel soovitavad autorid oma lemmikute toidukogust siiski mingil määral piirata ja loomi liikuma innustada. Kahte kärbest võib tabada ka ühe hoobiga: näiteks võib kassile toitu pakkuda väikeste eri paikadesse asetatud paladena või siis lasta lemmikul toidupalu viskamismängus ära tuua.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Animal Science.