Äge mesenteriaalisheemia tähendab seedetrakti verevarustuse katkemist. Ravita viib haigus peen- ja jämesoole nekroosi ehk koekärbuseni ning võib lõppeda surmaga. Nüüd on Tartu Ülikooli teadlastel valminu ohtliku haiguse ravi käsitlev uuring. 

"Kui südame ja aju veresoonte sulguse ehk südamelihase infarkti ja ajuinsuldi ravi on viimastel aastakümnetel hoogsasti arenenud, parendades patsientide elukvaliteeti, puudub sarnane areng seedetrakti veresoonte sulgumise uurimises," selgitas Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kaasprofessor Annika Reintam Blaser.

Tema sõnul on ägeda mesenteriaalisheemia diagnoosimine keeruline, kuna haigusel pole selgeid sümptomeid. Sellest tulenevalt on teemat vähe uuritud ja napib ka selgeid ravijuhiseid. Enamik olemasolevaid tõendeid pärineb tagasivaatavatest, ainult ühe uurimiskeskuse kompetentsiga piirduvatest, uuringutest, kus andmete kogumise kestus oli reeglina väga pikk ja tulemused näitasid tihti eri suunda.

Blaseri juhtimisel läbi viidud prospektiivsesse vaatlusuuringusse kaasati täiskasvanud patsiendid 32 haiglast üle maailma. Kõik nad sattusid haiglasse ägeda mesenteriaalisheemia kahtlusega. Kümne kuu jooksul tuvastasid teadlased ligi miljoni hospitaliseerimise hulgast 705 patsienti, kes vastasid uuringu kriteeriumitele. Ägeda mesenteriaalisheemia diagnoosi sai neist 418.

Ajakirjas Critical Care avaldatud teadustöös tuvastas uurimisrühm, et ägeda haigusvariandi esinemissagedus oli täiskasvanud patsientidel 0,038 protsenti. See tähendab, et iga tuhande haiglaravi vajava täiskasvanud patsiendi kohta leidus neli mesenteriaalisheemia haiget.  

Haiguse tõsidust kinnitas tõik, et ligikaudu pooled diagnoosi saanud patsientidest surid. "Soole verevarustus suudeti taastada vähem kui pooltel patsientidel. Elude päästmiseks viidi läbi nii operatsioone kui ka endovaskulaarset ravi,"  selgitas Blaser. 

Tema hinnangul näitavad eri haiglate madal verevarustuse taastamise määr ja kõrge varieeruvus haiguse esinemissageduses, ravis ja tulemustes selgelt, et ägeda mesenteriaalisheemia diagnoosimiseks ning raviks on vaja selgemaid juhiseid.

Patsiendid saabusid sageli haiglasse 24 tundi pärast sümptomite – tüüpiliselt kõhuvalu – avaldumist. Keskmiselt kulus haiglas diagnoosi selgitamiseks kuus tundi. "See viitab olulisele potentsiaalile kogukonnas parema teadlikkuse saavutamiseks ning nii haiglaeelse kui ka haiglasisese patsiendi teekonna parandamiseks," nentis Blaser. 

Kuna kõhuvalu on tavaline kaebus, mille esinemisel pole haiglaravi enamasti vajalik, tulekski teadlase hinnangul leida täiendavaid kriteeriume, et diagnoosi kahtlus saaks püstitatud õigeaegselt. Praegu on selle jaoks vaja läbi viia kompuutertomograafiline uuring. 

"Radioloogi varajane kaasamine on pärast haiglasse saabumist diagnoosimisaja lühendamiseks võtmeküsimus. Soole verevarustuse taastamiseks vajalik meditsiiniline kompetents on koondunud enamasti suurtesse keskustesse ja ei ole seetõttu alati õigeaegselt kättesaadav. Selles vallas  ongi ravitulemuste parendamise võimalus märkimisväärne," lisas Blaser. 

Tartu Ülikooli teadlaste uuring oli esimese suur, mitmeid keskusi hõlmav ja edasivaatav omataoline. Teadustöö autorite hinnangul annab see haruldase haiguse kohta olulist teavet, võimaldades tulevasi tegevusi planeerida täpsemalt.