Juhtumiuuringu kaasautori ja Max Plancki loomade käitumise instituudi primatoloogi Caroline Schuppli sõnul näitab leid, et orangutanidel ja inimestel on teadmistepagasis ühisosa. Kuna mõlemad liigid elavad samas looduskeskkonnas, võiks kahe liigi sarnane looduse tundmine olla Schuppli sõnul enesestmõistetav. Päris maailmas tehtud tähelepanekuna on see siiski tema jaoks hämmastav, vahendab Nature News.

Ablas, aga arukas

Caroline Schuppli vaatles koos töörühmaga 2009. aastal Indoneesias Gunug Leuseri rahvuspargis Sumatra orangutane (Pongo abelii). Samal ajal saabus vihmametsa elama noor isaorangutan. Primatoloogi sõnul puudusid loomal täiskavanud isasele iseloomulikud põsekotid ehk ta võis olla umbes 20-aastane. Kui ahv oli maha istudes ühekorraga terve gardeeniapõõsa õitest tühjaks söönud, andis töörühm talle hüüdnimeks Rakus (indoneesia k 'ahnepäits').

Aastal 2021 tabas Rakust kasvuspurt ja temalegi kasvasid täiskasvanud isase põsekotid. Töörühm jälgis, kuidas Rakus asus alfaisase staatuse saavutamise nimel võitlema teiste samas piirkonnas elavate põsekottidega isastega. Järgmise aasta juunis täheldasid teadlased Rakuse näos lahtist haava, mille oli tekitanud oma kihvadega ilmselt mõni teine isane.

Mitu päeva hiljem nägi töörühm, et Rakus mälus ühe kohaliku taime (Fibraurea tinctoria) varsi ja lehti. Kohalikud inimesed kasutavad seda taime muu hulgas diabeedi, düsenteeria ja malaaria raviks. Piirkonnas elavad orangutanid söövad seda taime seevastu harva.

Rakus sülitas osa taimelehti peale närimist välja. Seejärel määris ta seitsme minuti vältel sel viisil saadud taimepastat oma näohaavale. Kui haavale kogunesid mõned kärbsed, määris Rakus seepeale kohe sinna kaitsvat taimesegu. Järgmisel päeval sõi ta sama taime lehti uuesti ja kasutas samu ravivõtteid. Haava täielikuks paranemiseks kulus kaheksa päeva.

Ehkki Schuppli töörühm on rahvuspargis orangutane vaadelnud juba 21 aastat, on Rakus tema sõnul esimene ja ainus isend, keda on nähtud end taimedega ravitsemas. Osaliselt võib asi olla selles, et rahvuspargi piirkonnas elavad orangutanid saavad looduses haruharva tõsisemalt viga. Teisalt pole välistatud, et Rakus on karja liikmetest ainus, kes oskab end taimedega ravida. Sel juhul võis loom õppida oma taimetarkuse ära juba enne piirkonda kolimist.

Uuringuga mitte seotud Nagasaki Ülikooli loomade eneseravitsemise uurija Michael Huffmani sõnul on tegu esimese uuringuga, mis näitab, et mõni vaba looduse loom oskab raviomadustega taime sihikindlalt teatud aja jooksul haavaraviks kasutada.

Huffmani sõnul ravivad end moel või teisel ise paljud liigid. Näiteks neelavad lumehaned (Anser caerulescens) alla terveid taimelehti, et uhtuda soolestikust välja paelusse. Metsrotiliik Neotoma fuscipes palistab seevastu oma pesi lõhnavate taimedega, et parasiite eemale peletada. Gaboni šimpanseid (Pan troglodytes) on aga nähtud oma haava lähedale putukaid hõõrumas – võimalik, et samuti raviotstarbel.

Huffmani sõnul võib isegi olla, et muistsed inimesed avastasid mõned ravimtaimed hoopis loomi vaadeldes. Sotsiaalse eluviisiga loomade keskis jääb selline teadmine püsima ja võib edasi kanduda põlvest põlve.

Teadustöö ilmus ajakirjas Scientific Reports.