Adriano Lameira Inglismaalt Warwicki Ülikoolist väidab, et Kagu-Aasias Sumatra ja Kalimantani saarel elutsevad orangutanid erinevad oma sugulastest Aafrikas selle poolest, et nende häälitsuste seas esineb märksa rohkem komponente, mis sarnanevad inimkõnes leiduvate kaashäälikute ehk konsonantidega.

Gorillad ja šimpansid toovad oma hääleaparaadi kaudu kuuldavale peamiselt vaid täishäälikute ehk vokaalide laadseid helisid. Inimeste keeltes võib vokaalide ja konsonantide osakaal siia-sinna varieeruda, aga kõigis neis on ikka mõlemat omajagu.

Orangutanide häälitsuste inimkõnelähedus võib näida üllatav, sest päritolult on gorillad ja eriti šimpansid inimesele lähemad.

Lameira pakub aga ajakirjas Trends in Cognitive Sciences nähtusele ka seletuse välja: orangutanid veedavad suurema osa ajast puu otsas, gorillad ja šimpansid aga maapinnal.

Kõigil suurtel inimahvidel on toidu hankimiseks kasutusel küllaltki keerukalt koordineeritud käeliigutused; pähklite, puuviljade, võrsete, varte ja putukategi kätte saamisel on nad äärmiselt osavad.

Kuid et puuokstel turnivatel orangutanidel on esijäsemedki alatasa puul püsimisega hõivatud, tuleb neil toidukorjel sagedamini kasutusele võtta suu, huuled ja keelgi.

Nii on neil huule-, keele ja lõualihased arenenud kaunikesti keerukaid liikumisi sooritama, see oskus tuleb aga kasuks ka kaashäälikulaadsete helide vormimisel.

Orangutanidest on teada, et nad suudavad ainult huulte abil näiteks apelsini ära koorida. Samad lihasgrupid aitavad neil kenasti ette kanda ka mitmesuguseid matsutusi, latsutusi ja lutsutusi, millega on hea liigendada oma vokaalisarnaseid häälitsusi.

Inimese eellased elasid aga samuti pikka aega puu otsas, mistõttu võib arvata, et see kunagine elupaik on soodustanud meiegi keeleoskuste arengut.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.