Ilmselt mõtleb enamik inimesi avalikku esinemist ette valmistades läbi, mida öelda. Hiljutine uuring osutab, et sama palju tähelepanu väärivad ka kõneleja käed. Lõuna-Carolina Ülikooli turunduse kaasprofessor Giovanni Luca Cascio Rizzo ja kolleegid leidsid, et täpsemalt žestikuleerivad kõnelejad kõnetavad kuulajaid rohkem, vahendab The Conversation.

Käed kõnelevad

Kaasprofessori sõnul erineb žestikuleerimine kultuuriti. Näiteks võib näha žeste tema sünnimaal Itaalias sisuliselt omaette keelena. Tema praegusel kodumaal USA-s žestikuleerivad inimesed küll teisiti, kuid kultuurist olenemata kasutavad inimesed Giovanni Rizzo sõnul igal juhul rääkimiseks ka käsi.

Kuna rääkimise ajal žestikuleerivate inimeste jutt tundus talle mingil põhjusel selgem, otsustas ta teaduslikult kontrollida, kas see on tõepoolest nii. Selleks analüüsis ta koos kolleegidega 200 000 videolõiku enam kui 2000 TED-i kõnest. Tehisaru tööriistade abil tuvastas ja liigitas töörühm kaaderhaaval klippides nähtud käeliigutused. Lisaks tegid uurijad võrdluseks kontrollitumaid katseid, kus 1600 vabatahtlikul tuli hinnata oma tooteid tutvustavaid ettevõtjaid.

Mõlemas andmestikus tulid esile sarnased mustrid. Tehisaru toel analüüsitud TED-i kõnedes ennustasid piltlikkustavad žestid, et kuulajaskond hindab kõnelejat kõrgemalt. See väljendus videote alla jäetud enam kui 33 miljonis meeldimisnupu vajutuses. Samuti pidasid katsetes osalevad uurimisalused illustreerivaid käeliigutusi kasutavaid kõnelejaid selgesõnalisemaks, pädevamaks ja veenvamaks.

Kuidas käed selgust toovad?

Giovanni Rizzo sõnul on oluline, et inimesi kõnetasid ainult juttu sisuliselt illustreerivad viiped. Selline on näiteks žest, kus inimene kaugusest rääkides ajab käed laiali ja ütleb samal ajal "palju kaugemal". Samuti võib inimene kahe mõiste seost seletades käed kokku tuua ja öelda "need ideed klapivad". Kirjeldades, kuidas turunõudlus "käib üles-alla" võib inimene aga käega õhku laine joonistada.

Rizzo sõnul tekitavad sellised žestid kuulajatele piltlikult öeldes jutu tähenduseni viiva otsetee ehk heuristiku. Abstraktsed ideed tunduvad viibete saatel selgemad, sest kuulajatel tekib jutu sisust vaimusilmas mingi pilt. Niimoodi on kuulajal lihtsam ka kõneleja sõnumit töödelda – psühholoogid nimetavad seda nähtust töötlussoravuseks. Uuring näitas, et kui inimesed peavad ideid kergemini hoomatavaks, hindavad nad nendest kõnelejat pädevamaks ja veenvamaks.

Teisalt oli näha, et sõnumiga mitte seotud liigutused jutu mõistmist ei toeta. Näiteks pole mingit abi juhuslikust lehvitamisest, sõrmede mudimisest või lihtsalt näpuga õhku osutamisest. Kohati võivad sellised liigutused hoopis öeldu mõistmist segada.

Uuringu valguses soovitab Rizzo kõnelejatel keskenduda avalikuks esinemiseks valmistudes oma sõnumi selgusele, mitte tingimata žestide hoogsusele. Igaühel tasub tähele panna, mis hetkel tema käed kõnelemise ajal midagi näitlikkustama hakkavad. Kui suuruse rõhutamine, suuna näitamine või tunde väljendamine tuleks iseenesestki, tasub kätel seda teadlikult teha lasta.

Edasistes uuringutes soovivad Rizzo ja kolleegid teada, kas inimesi on võimalik õpetada tõhusamalt žestikuleerima – teisisõnu, kas käeliigutused võiksid olla justkui omaette toetav sõnavara. Esimeste katsetuste tulemused on kaasprofessori sõnul paljulubavad. Näib, et isegi vaid viie minuti pikkune õppesessioon aitab inimestel asjakohaseid käeliigutusi kasutades end selgemini ja tõhusamalt väljendada.

Samuti on vaja täiendavaid uuringuid, kuidas inimese häälekasutus ja tema suhtluskanalid tervikuna muudavad ta heaks kõnelejaks. Seejuures väärivad Rizzo sõnul uurimist žestide koostoime inimese hääle, näoilmete ja kehakeelega. Ta kavatseb nende uurimiseks kasutada taaskord tehisaru tööriistu, mis jälgiks kõiki suhtluse osi korraga.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Marketing Research.