Uuringu juhtautor, Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse projektijuht-analüütik Doris Pavlov ütles, et perelepituse teenus on üldjoontes oma eesmärgi täitnud. Arenguruumi jagub aga nii süsteemi selguse, kvaliteedi kui ka laste kaasamise osas.

Teadlased tegid uuringuga algust 2024. aasta sügisel, mil perelepituse teenus oli turul olnud umbes kolm aastat. "Tavapäraselt tellitaksegi pärast mõneaastast teenuse osutamist süvitsi minev mõjuanalüüs, et vaadata, mis toimib hästi ja mis vajab parendamist," selgitas Pavlov. Tema hinnangul võimaldab just selline ajastus teha sisulisi parandusi enne, kui süsteem liiga jäigaks muutub.

Tehtud analüüsis oli mõjuhinnang kaheosaline. Esiteks lähtusid uurijad sellest, milline oli mõju teenuse peamisele kasusaajale ja sihtrühmale ehk lastele ja lapsevanematele. Teises osas vaadeldi laiemat mõju riigile.

Siin ilmnes ka üks oluline probleem: riigi vaates ei ole perelepituse mõju kuigi lihtne mõõta. Näiteks ei võimalda kohtute infosüsteem praegu eristada lepitusmenetlusi muudest menetlustest. Seetõttu ei ole võimalik täpselt hinnata, kui palju on perelepitus kohtute töökoormust või menetluste kestust vähendanud või suurendanud. See oli ka üks soovitus, mille aruande koostajad andsid, et saaks üleüldse mõju riigile hinnata. Vaja on teha infosüsteemi arendusi, et eristada lepitusmenetlusi, mis võimaldaks nende mõju paremini hinnata.

Laste hääle kuulamine

Taoliste teenuste puhul on Doris Pavlovi sõnul alati oluline kuulata laste häält. Eestit võiks tema hinnangul siinkohal isegi teistele riikidele eeskujuks tuua, sest paljudes teistes riikides on laste kaasamine pigem harv nähtus. Pavlovi sõnul on õige, et lapsel lastakse oma arvamust avaldada. Keskne väljakutse on aga perelepitajate jaoks selgitustöö nii lapsele kui ka vanematele, miks on vaja last kaasata ning mis on võimalikud tulemused.

"Küll aga täheldasime uuringu käigus, et laps võib hakata tajuma, justkui tema peab otsustama vanemate eluolu puudutavat küsimust ning edasist elu. Laps võib-olla ei tule selle vastutusega toime ja ega ta peagi otsustama asjade üle, milleks tema ei ole valmis," sõnas Pavlov.

Omaette väljakutse on seegi, kui vanematel tekib kiusatus hakata last mõjutama. "See on ka väljakutse perelepitajale, et eristada, kelle seisukohta või arvamust laps edasi annab. Me täheldasime selles uuringus, et vanematel tekib justkui võistlusmoment, kes peale jääb. Tegelikult aga peaks laps võitja olema," märkis Pavlov.

Lõpuks on teenus loodud lapse heaolu jaoks ja kui vanemad manipuleerima hakkavad, ei täida see Pavlovi hinnangul oma eesmärki ning teenusest pole kasu. "Ma arvan, et see on ka peamine põhjus, miks teistes riikides ei ole lapsi nii palju kaasatud. Seda on vaja õppida, selleks on omad tehnikad, kuidas seda teha nii, et kahju ei sünniks. Ega vanemad ei tee tahtlikult otsuseid lapse kahjuks, nad lihtsalt ei teadvusta, kuidas nende konflikt võib last mõjutada," märkis Pavlov.

Teadlased soovitavad uuringus korraldada vanematele seetõttu ettevalmistav kohtumine. See võimaldab osapooltel olukorra läbi arutada ja seeläbi vältida lapse mõjutamist.

Koostöö on olemas, aga infopuudus takistab

Perelepituses on palju osapooli: sh perelepitajad, sotsiaalkindlustusamet, lastekaitse, kohus. Uuringust selgus, et üks kitsaskohti selle süsteemi puhul on koostöö. Osapoolte arusaam süsteemi teiste osapoolte olemasolust ja ülesannetest jääb segaseks.

Näiteks tõid lastekaitsetöötajad välja, et nad sooviksid paremat ülevaadet lepitusprotsessi käigust ja põhilistest teemadest. Praegu nad niisama detailidesse minna ei tohi. Sageli ei ole aga probleem mitte ligipääsu puudumises, vaid selles, et ei teata, kust ja kuidas vajalikku infot leida.

Sestap tõid ka uuringu autorid ühe soovitusena välja selle, et võiks olla rohkem koostöökohtumisi. Seda selleks, et oleks võimalik luua paremini ühtset inforuumi. "Et kõik süsteemi osalised mõistaksid, mida teine osapool teeb, mis on nende ülesanded. Kuna iseenesest see huvi on olemas, siis see on hea alus, kust edasi minna," sõnas Pavlov.

Ideaalset süsteemi pole

Uuringus vaadeldi ka teiste riikide praktikaid. Pavlovi sõnul ei saa ühtegi süsteemi tervikuna üle võtta, kuid häid nüansse leidub mitmel pool. Näiteks Leedus on perelepituse süsteem kohustuslik, kuid keeldumisvõimalused on nii laiad, et ligi kolmandik juhtudest lõpeb teise osapoole keeldumise tõttu. "Neil on väga liberaalne keeldumisvõimalus ehk siis selles mõttes perelepitus justkui ei toimi," märkis ta.

Samas on Leedus lahendus, kus lepitusel sõlmitud kokkuleppe kinnitab kohus, mis aitab tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus laps ise protsessis ei osale. "Võib-olla võiks Eestis samuti olla, et kohus vaatab kokkuleppe üle," lausus ta.

Norra on aga Pavlovi sõnul lahendanud hästi kõrge konfliktsusega või sõltuvusprobleemidega perede olukorra. Seal eristatakse lähenemisi ja kasutatavaid mudeleid vastavalt pere konfliktsusastmel ning on mõeldud, kuidas riskilepitusi mudelisse kaasata.

Ta tõi välja ka vastupidise näite Rootsist, kus koostöökohtumiste läbiviijatel puudub igasugune koolitus. Nad ei kasuta kindlaid mudeleid, metoodikat ega tööriistu. "Eestis on selles osas ikkagi seis parem," märkis ta.

Uuringu üks kesksemaid soovitusi puudutab teenuse nimetust. Praegune nimetus perelepitus jätab Pavlovi sõnul sageli eksitava mulje, justkui oleks eesmärk vanemate paarisuhte taastamine. Tegelik sisu on aga toetada vanemlust ja edendada lapse heaolu. "Kõik uuringusse kaasatud osapooled rääkisid, kuidas teenuse nimetus on mõnevõrra eksitav ja võibolla ka segadusse ajav," ütles ta.

Kiiremini elluviidava muudatusena soovitavad autorid laiendada teenuse tulemusnäitajaid. Praegu kajastub statistikas eduna peamiselt ametlik vanemluskokkulepe. Kui vanemad küll parendavad suhtlust ja mõistmist, kuid ei soovi kokkulepet vormistada, loetakse see ebaeduks, kuigi sisuline tulemus võib olla positiivne.

Pavlovi isiklikul hinnangul on kõige olulisem keskenduda kvaliteedi ja järjepidevuse ühtlustamisele. Perelepituse kättesaadavus ja kogemus varieeruvad piirkonniti ning ka lepitajate koormus ja ettevalmistus on ebaühtlane. Uuringus tuuakse välja vajadus ühtlustada koolitusi ja tuge, et teenuse tase oleks sarnane sõltumata asukohast.

"Ideaalset süsteemi ei ole aga olemas," võttis Pavlov teema kokku. Tema sõnul kinnitab uuring selgelt, et perelepituse teenus on Eestis vajalik ja kasutatav. Samal ajal on loomulik ja oodatav, et sellisel teenusel on arengukohti.

"Teenuse olemasolu on hea alus. Nüüd on küsimus selles, kuidas edasi minna ja seda teadlikult paremaks teha," ütles Doris Pavlov.