Richard Thalerile anti 2017. aastal Nobeli majanduspreemia panuse eest käitumuslikku majandusteadusse. Tema uuringud mõtestasid lahti, kuidas inimeste individuaalsed otsused mõjutavad sotsiaalseid protsesse, sealhulgas majandust. Ta uuris põhjalikumalt kolme käitumuslikku võtmetegurit.

Neist esimene on piiratud ratsionaalsus. Varasemas majandusteaduslikus vaates domineeris arusaam, et inimeste tarbimisotsused rajanevad pragmaatilisel kalkulatsioonil. Paraku hindame samu asju erinevalt ja tujukalt. Näiteks sõltuvalt sellest, kas hinnatav kuulub endale või teistele. Teiseks selgus, et vastupidiselt enda huvide edendamisele pühendunud agendi käsitlusele mõjutavad meie otsuseid mitmesugused sotsiaalsed eelistused, sealhulgas õiglus jmt. Kolmandana kirjeldas ta veenvalt, et meie enesekontroll on näiline.

Viimasega seoses tuntakse Thalerit nügimise metoodika edendajana. Metoodika sisuks pole rüselused ega tõuklemised, vaid inimese enesekontrolli ülevõtmine, suunates teda tegema midagi, mida ta peab õigeks või tahaks teha, aga ei tee seda. Näiteks pooldab palju rohkem inimesi ootamatu surma tagajärjel organite doonorlust, kui seda tegelikult tehakse.

Kindlustuslepingus küsitakse, kas kodanik on nõus õnnetuse juhtudes oma organeid loovutama. Nõustumisel palutakse sisestada vastav linnuke. Sel hetkel tundub pastapliiats tavalisest raskem ja otsus lükatakse edasi.

Thaler demonstreeris olukorda, kus sama pakkumine on sõnastatud vastupidiselt: kindlustuse võtjale selgitatakse, et tema organeid võib loovutada, aga kui ta seda ei soovi, tehku lahtrisse linnuke. Esimesel puhul peab soovi avaldama. Teisel juhul pidi oma soovi eitama. Sisu jäi samaks, aga doonorite arvukus tegi märgatava hüppe.

Pika sissejuhatuse järel on aeg kaaluda valikuid, kas öelda, et "ma pole veel surnud" või vastata "ma olen ikka veel elus". Antud küsimus intrigeerib Hiina alamaid. Mais tutvustati taolise küsimusega nutiseadme rakendust Sileme. Selle aasta alguseks sai sellest enim allalaetud äpp. Üksi elavatele hiinlastele loodud rakendus küsibki otsekoheselt "kas sa oled surnud?". Kui kasutaja kahe päeva jooksul oma elusolekut nupuvajutusega ei kinnita, teavitab rakendus hädaabikontakti, kes asub olukorda selgitama.

Teenuse populaarsus viitab vajadusele. Sõnastus osutab tõega kohtumise ebamugavusele. Paljud kiidavad teenuse lihtsust ja kaasnevat meelerahu. Teised põlgavad otsekohest surma manamist ja sooviksid rakenduse ümber nimetada "Kas sa oled elus?". Arutelu võib tunduda triviaalse suhtlustooni või kultuurilise tundlikkuse küsimusena, kuid selle varjus vaatab vastu midagi sügavamat.

Thaler näitas, et inimesed ei ole rahulikult tõenäosusi hindavad ja tulemusi optimeerivad ratsionaalsed agendid. Tegelikult väldivad nad ebameeldivaid mõtteid. Kindlustuse näites kasvas doonorite arv, kuigi midagi sisulist ei muutunud. Muutus ainult sõnastuse raam. Kes aga viitsiks vastata, kui küsitakse, kas sa oled elus? Selles sõnastuses jääks mitmeid kordi nupule vajutamata. Need ärataksid tarbetult hädaabi tähelepanu, kuni kasutajad pole enam nõus kaasa lööma.

Küsimusele "kas sa oled surnud?" vastamata jätmine on palju ebamugavam. Rakenduse vaatenurgast on see eesmärgistatud nügimine, mitte meeldivuspõhine arutelu. Teenuse populaarsus kinnitab, et see meetod toimib.

Detailidest välja suumides näeme kiiresti lähenevat demograafilist reaalsust. Suur osa maailmast vananeb kiiremini, kui jõuab noori peale tulla. Eakad moodustavad peagi suurema osa elanikkonnast ning suurim osa tervishoiu- ja sotsiaalkuludest läheb nende arvele. Traditsioonilised perepõhised hooldusstruktuurid varisevad kokku.

Tekkivat tühimikku ei soovita tunnistada ega vabatahtlikult jutuks võtta. Samas peaks seda iga päev meelde tuletama, nagu küsimust "kas oled surnud?". Alateadvuses loodetakse ilmselt, et tehnoloogia asub seda sotsiaalset tühimikku täitma, samal ajal hurjutatakse tehnoloogia tungimist inimestevahelisse suhtlusesse. See maailmatrend vaatabki vastu Hiina populaarsest teenusest.

Rakenduse nimega kaasnev ebamugavustunne kajastab suurenevat pinget, mis tuleneb heaoluühiskonna soovimatusest tunnistada oma haavatavust, kasvavat tehnoloogilist sõltuvust ja surelikkust. Eelistatakse eufemisme ajal, kui olulised sotsiaalsed süsteemid laostuvad.

Unustasin öelda, et surmaküsimuse-teenust kasutavad ka noored.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".