Inimesed kalduvad optimismi. Väljendusvorme sellele on mitmeid. Ilmne näide sellest on usk, et lõpuks läheb kõik hästi. Uuringute põhjal hindab enamik inimesi, et neil on läinud ka teistest keskmiselt paremini. Paraku enamik ei saa olla keskmisest paremad, sest keskmised moodustavadki enamiku. Samuti peetakse ennast naabrist paremaks. Või isegi ise endast paremaks, st hinnatakse üle enese võimeid.

Põhjuseks peetakse looduslikku valikut. Optimism tõukas meie esivanemaid proovima uusi asju. Kes õnnestusid, olid ettevaatlikest edukamad. Kes läksid eneseusus liiale, jäid samuti kaotajaks. Loodusliku valiku mängus kandsid edukad esivanemad oma käitumist kujundanud geenid järgmistesse põlvkondadesse, st järgmistesse mängudesse. Loodus on armutu kohtunik ja hoiab jätkusuutlikuseks vajalikku tasakaalu.

Mõõdukate optimistide tegevuse tulemusel jõudsime liigina looduse hüpitavast trumlist tsivilisatsiooni mõneti pehmemasse keskkonda. Muutus on olnud sedavõrd kiire, et enamik looduses toimetulekuks vajalikest omadustest on alles ega ole veel jõudnud asenduda uue keskkonna tingimustega sobivamatega. Optimism on endiselt vajalik, aga selle mõned vormid võivad olla pigem vaevade allikas.

Psühholoogide David Dunningu ja Justin Krugeri uuringud meie enesehinnangu ja tegelike võimete vahekorrast sattusid sajandivahetuse ajale. Neist selgus, et hindame tihti oma võimeid üle ja selles korduvad teatud mustrid.

Nähtust, milles kõige vähem pädevad indiviidid on sageli kõige enesekindlamad, tuntaksegi Dunning-Krugeri efektina. See pole pelk naiivne ülbus, vaid ürgsete aegade kaja. Seda esineb pea kõikidel, aga individuaalselt väljendub see inimestes ja olukordades erineval määral. Sestap saab igaüks end erandiks pidada ja mõelda, kui rumalalt teised võivad end ülal pidada. Loomulikult moodustavad ka selle arvamuse omanikud inimeste enamiku.

Kaks hiljutist tähelepanekut varjutavad päikeselist enesepilti. Soomes, Aalto ülikoolis tehtud eksperimendis uuriti, kuidas inimesed, kasutades ChatGPT-d, hindasid neile antud ülesannete sooritust ehk enese taseme headust. Võiks arvata, et tõhusa abilise kõrval kogetakse enda piiratust ja ollakse enesehinnangutes tagasihoidlikud. Pidades end väga pädevaks, poleks ju abivahendit vaja.

See oletus osutus valeks. Polnud vahet, kas osalejate reaalsed oskused olid keskmisest madalamad või kõrgemad, hindasid inimesed kõigil oskustasemetel oma pädevust üle. Kusjuures isegi, kui ülesande tulemus oli reaalselt kehv, uskusid uuritavad, et neil läks suhteliselt hästi.

Teadlaste arvates ei tugevdanud uuritvate kompetentsuse illusiooni mitte nende panus ülesande sõnalise sisu moodustamises, vaid tehisaru loodud sujuv ja enesekindel lõpptulemus. Teisisõnu, tehisaru mitte ainult ei aidanud koostada vastust, vaid upitas inimeste enesehinnangut tänu õigesti ja enesekindlalt kõlavale tulemusele, isegi, kui inimesed ise olid saamatud.

Soome uuringus osales 1000 vabatahtlikku vanuses 18–64 eluaastat. Neil tuli teha loovkirjutamise harjutusi. Ülesandeid täideti nii iseseisvalt kui ka koos ChatGPT-ga. Tänu tehisaru abiga hästi koostatud tekstile tõusid inimeste enesehinnangud 20–30 protsenti kõrgemale võrreldes objektiivsetes testides kogutud hinnangutega.

Juhtum lisab huvitava nüansi Dunning-Krugeri efektile, milles inimesed omistavad tehisaru pädeva töö sära endale, samal ajal kasvatades tegelikku lõhet oma reaalsete võimetega. Looduses põhjustaks taoline enesekindlus näiteks metsalagendiku servas hiilivas kiskjas hetkelise hämmingu, nähes enese poole sammumas üleolevas meeleolus einet. Praegu pole veel selge, kui ohtlikuks võib enese võimete ebaadekvaatne tajumine kujuneda tsivilisatsiooni džunglis.

Teine tähelepanek tuleb Norrast. Oslo ülikoolis läbiviidud uuringutest ilmneb, et tehisaru võime sõnastada meie eest mõtteid võib nõrgestada meie enda kriitilist mõtlemist, eriti nooremate kasutajate seas.

Soomes kogutud tähelepanekutele täienduseks osutavad selle töö autorid Norra näidetel, et tänu masina tõhususele me ei pinguta enam iseseisva mõttetööga oma arvamuste loomiseks. Selle asemel loodame masina tööle ja võimekusele. Teadlased kardavad, et võimalik murettekitav mõju ulatub individuaalsest kognitiivsest mahajäämusest ka ühiskondliku koostööni.

Omaette uus nähtus on tehisaru-individualism. See tähendab, et tehisaru võtab üle varasemalt teistele inimestele kuulunud rollid: näiteks juhendaja, nõustaja, toimetaja, kaaslase või üldisemas mõttes sotsiaalse vastukaja moraalsetest küsimustes. Kui tehisarust kujuneb oluline kaaslane, väheneb sõltuvus teiste inimeste arvamusega arvestamiseks.

Kombineerides Norra teadlaste tähelepanekuid Aalto ülikooli eksperimendi tulemustega, hakkab tekkima pilt indiviidist, kelles on kadunud alandlikkus ja kellel puudub sotsiaalne tagasiside. Selle arengutee lõpus võime kohtuda iseseisvama, kuid vähem vastutustundlikku indiviidiga. Ta on tehisaru abiga väljendusrikkam, kuid vähem mõtlev. Ta on enesekindlam, kuid mitte tingimata pädevam.