Aalto Ülikooli filosoof Pärttyli Rinne ja kolleegid eristasid kuut tüüpi armastust. Töörühma jaoks polnud kuigi üllatav, et ajus tekitas uuringu põhjal kõige tugevamaid laineid vanema armastus oma lapse vastu, vahendab ScienceAlert.

Vanemlikule kiindumusele järgnes intensiivsuselt romantiline armastus. Nagu osutavad varasemadki uuringud, paneb romantiline armastus ajus tööle suuresti samad piirkonnad kui vanemlik tunne. Samas aktiveerib vanemaarmastus sellele ainuomaselt ka juttkeha ja nägemiskühmu ehk taalamuse. Juttkeha on ajupiirkond, mis tegeleb planeerimise ja otsustamisega ning taalamus teadvuse ja erksusega.

Just juttkeha käivitumist oli Rinne sõnul näha vaid vanemliku armastuse korral. Kui inimene kujutas midagi selle tundega seoses ette, hakkas juttkeha aju premeerimissüsteemi sügavustes tööle. Autorite sõnul on leid evolutsiooni seisukohast loogiline: lapse kasvatamine nõuab juba ajalooliselt suurt pingutust, planeerimist ja otsuseid.

Kodune lemmikloom on lähedasem

Vanemliku ja romantilise armastuse kõrval vaatles töörühm armastust sõbra, looduse, lemmiklooma ja võõra inimese vastu. Kõik uuritud kiindumused käivitasid ajus premeerimiskeskused. Sealhulgas aktiveerus igal juhul eesmise ajukoore ülaosa, mis seostab omavahel inimese teadvuse ja meeled. Niisamuti hakkas alati tööle vöökäär, mis aitab inimesel õppida, seostades tema teod tegudele järgnenud emotsionaalse vastusega.

Küll aga erines armastusetüübiti ajuaktiivsuse muster. Näiteks käivitas kiindumus võõra inimese vastu ajus samad protsessid nagu lähedane sõprus. Võõra puhul oli ajuaktiivsus aga seejuures oluliselt nõrgem.

Pärttyli Rinne ja ta kolleegid kirjutavad, et erinevaid isikutevahelisi kiindumusi võib vaadelda järjepideva spektrina. Selle ühes otsas on lähedased kiindumussuhted ja teises kaugemad suhted. Iga suhe paigutub sellele skaalale ajukoorealuse aju ja väikeaju käivitumise määra põhjal.

Võrreldes teiste armastusetüüpidega pani armastus looduse vastu tööle kõige rohkem ajupiirkondi. Samuti pani see laenglema ka sarnaselt suhtlemist pakkuvatele kiindumustüüpidele ajus vöökäära. 

Vaadates inimeste armastust lemmikloomade vastu, märkas töörühm aga selget vahet lemmikuga koos elavate ja lemmikuta inimeste vahel. Rinne sõnul näitavad suhtlemisega seotud ajupiirkonnad statistiliselt ära, kas inimene on loomaomanik või mitte. Leid viitab, et loomaomaniku jaoks on armastus lemmiku vastu inimestevahelise kiindumusega sarnasem tunne kui loomata inimese jaoks.

Pilk ajju

Ajus toimuva jäädvustamiseks kasutas töörühm funktsionaalset magnetresonantsuuringut (fMRI). Ühtekokku osales katses 55 Soomest pärit inimest vanuses 28–53 eluaastat. Kõik uuritavad olid hea tervise juures, suhtes ja neil oli vähemalt üks laps. Umbes pooltel uuritavatel oli kodus lemmikloom.

Nad said fMRI uuringu ajal esmalt kuulata neutraalse sisuga lugu. Neil paluti selle põhjal näiteks ette kujutada, kuidas nad hajameelselt hambaid pesevad. Seejärel kuulsid uuritavad lihtsat armastuslugu, näiteks: "Näed esimest korda oma vastsündinud last. Ta on pehme, elurõõmus ja armas – sinu elu suurim ime. Sa tunned oma pisikese vastu armastust." Seejärel võrdles töörühm uuritavate ajus toimuvat kahe loo ajal.

Suulise jutu järel näidati uuritavatele looga seotud pilti. Neil paluti end looga seotud tunnetesse sisse elada. Nüüd ilmnes, et ajus aktiveerusid samad mustrid, nagu lugu kuulates, lihtsalt nõrgemalt.

Rinne sõnul annab uuring varasemast põhjalikuma pildi ajus toimuvast seosest eri laadi armastustega. Ehkki uuring on omataolistest suurim, on see siiski võrdlemisi väikese valimiga ja hõlmas üksnes Soome kultuuritaustaga inimesi.

Töörühm hoiatab ise samuti, et armastus on bioloogiline, ent kultuurist mõjutatud keeruline ja mitmetahuline nähtus. Nende sõnul on vaja edasisi uuringuid, mis avaks täpsemalt erinevate kultuuri- ja demograafiliste tegurite mõju lembetunnetele ning nende avaldumisele inimajus. Nad loodavad siiski, et uuringust võiks olla abi kiindumushäirete ja teiste vaimse tervise probleemide paremaks raviks.

Uuring avaldati ajakirjas Cerebral Cortex.