Uus uuring on esimene suurem töö, kus luubi all oli tugeva ajukahjustusega või muul põhjusel füüsiliselt liikumisvõimetute inimeste teadvus. Need inimesed ei saa küsimusele vastata näiteks pöialt püsti ajades. Sellegipoolest paneb nende poole pöördumine neist vähemalt neljandikul aju tööle, vahendab Nature News.

Leid tähendab, et märkimisväärne hulk pealtnäha kontaktivõimetuid inimesi kuuleb tegelikult, mis nende ümber toimub. Pole välistatud, et nendega on sel juhul võimalik suhelda aju-arvuti liidese (AAL) abil, märgib uuringu juhtvautor ja New Yorgis asuva Weill Cornelli meditsiinikeskuse neuroloog Nicholas Schiff. Aju-arvuti liidesed on väikesed seadmed, mis siiratakse inimese pähe ajutegevust kaardistama. Liides kodeerib ajutöö lahti ja tõlgib käskluste keelde: näiteks võib see liigutada arvuti kursorit.

Pilk ajju

Uuringu valim koosnes 353 ajukahjustusega patsiendist. Nende aju oli viga saanud kas kehalise trauma, infarkti või insuldi tõttu. Uurijad tegid patsientidega esmalt läbi terve rea standardseid kontaktivõime teste: näiteks paluti inimestel vastata pöialt tõstes. Niisugustes testides ei tulnud 241 patsiendilt mingit vastust, ent 112 reageerisid kuidagi.

Seejärel läbisid kõik uuritavad ühe või kaks erinevat ajukuvamisprotseduuri. Ühe protseduurina kasutas töörühm funktsionaalset magnetresonantsuuringut ehk fMRI-d. See mõõdab vaimutööd kaudselt, hinnates aju vere hapnikutaset. Teine kasutatud meetod oli elektroentsefalograafia ehk EEG. Sel juhul pannakse uuritavale pähe elektroodidega kübar, mis mõõdab otseselt tema ajulaineid.

Kuvamisprotseduuride ajal paluti igal patsiendil ette kujutada, kuidas ta mängib tennist või avab ja sulgeb rusikas kätt. Suuniseid midagi ette kujutada korrutati 15–30 sekundi jooksul, millele järgnes paus. Harjutust korrati niimoodi kuus kuni kaheksa korda.

Liikumisvõimetutest patsientidest oli umbes neljandikul harjutuste ajal kas EEG-s või fMRI-s näha ajuaktiivsust. Need 112 uuritavat, kes osutusid uuringu esimeses osas kontaktivõimeliseks, näitasid ka ajutegevuse uuringus paremaid tulemusi. Siiski polnud nende edumaa suur: ainult 38 protsendil neist oli aju aktiivsus järjepidev. Nicholas Schiff oletab, et ajutöö uuringutes on lävend suhteliselt kõrge.

Tegu pole esimese uuringuga, mis osutab ajukahjustusega ja liikumisvõimetute inimeste teadvuselolekule. Näiteks ilmnes ühes 2019. aasta uuringus, et 104 uuritud inimesest 15 protsenti mõtlesid EEG-protseduuri ajal välise liikumatuse kiuste kaasa. Uus uuring on toonasest aga suurema valimiga ja esimene omataoline, mida korraldati mitmes haiglas. Kokku osales uuringus kuus haiglat neljast riigist: Belgiast, Prantsusmaalt, Ühendkunngriigist ja USA-st.

Siiski peab arvestama, et ajuaktiivsusega silma paistnud neljandik patsiente olid ülejäänutega võrreldes pigem nooremad. Samuti olid nende ajukahjustused tingitud pigem kehalisest traumast ja nad olid nendega elanud juba pikemat aega.

Uuringuga mitte seotud Kopenhaageni Ülikooli neuroloogi Daniel Kondziella sõnul tuleks leidu edasi uurida. Edaspidi peaks tema hinnangul hindama patsientide ajutööd mitme nädala või kuu jooksul mitu korda. Kondziella sõnul on veel väga vähe teada, kuidas aju ajapikku ja erinevatest vigastustest taastub.

Arenguruumi jätkub

Uuel uuringul on omad kitsaskohad. Näiteks ei korraldanud kõik haiglad oma EEG või fMRI kuvamisprotseduure sama protokolli järgi – see võis tulemusi kallutada. Daniel Kondziella ja Nicholas Schiff on ühel meelel selleski, et ajuaktiivsuse tuvastamise lävend oli uuringus väga kõrge. Sestap alahindasid masinad teadvusel inimeste tegelikku hulka.

Kõige rohkem teadvusel patsiente tuli välja nende seast, kes läbisid nii EEG kui ka fMRI uuringu – Kondziella oletab, et kui kõik uuritavad oleksid läbinud kaks uuringut, oleks teadvusel inimeste protsent suurem saanud. Samas möönab ta, et taolisi ajukuvamise teste on logistiliselt ja arvutuslikult raske teha. Maaimas on vaid käputäis haiglaid, kes tuleksid sellega tehniliselt toime.

Schiff rõhutab, et oluline on koomas patsientide seast üles leida tegelikult teadvusel inimesed. Ta loodab, et aju-arvuti liidese või muude ravivõtete toel on võimalik need inimesed koomast välja aidata. Samuti võib teadmine koomas lähedase teadvuselolekust mõjutada tema pere otsust, kas või kuidas ravi jätkata.

Uuring ilmus ajakirjas The New England Journal of Medicine.